DB

The Path of the Horse (Official Trailer)

2011-01-28T20:08:00.000+02:00

2010-08-22T12:37:00.001+03:00

Osta hobusele ussirohtu!

KAS HOBUSED VAJAVAD IGAPÄEVAST PAI?

2010-08-03T00:01:00.002+03:00

Pikka juttu ei tee vaid kirjutan, mida ma arvan. Hobusel on vaja olla hobune. Ükskõik, millisest paist rohkem vajab ta oma liigikaaslaste seltsi ja nende paisid.
Keeldun uskumast, et hobune, kes keerab oma tagumiku inimese poole jääb kurvaks, kui teda ei kostita sügamisega. Ei usu ka seda, et hobune, kes näeb teise hobuse harjamist võiks tahta, et ka teda harjataks. Pigem näitab see, et hobune neile läheneb ja nende vahele trügida tahab seda, et ta püüab oma sõpra eesootava (ratsutamise) eest kaitsta ja inimest oma sõbrast eemale juhtida.

Ja minu arust nii ongi.

Ju?

Hobupiinaja päevikud

2010-07-28T19:37:00.011+03:00

Kastsin üle-eile muru ehk hobuseid. Üldiselt kaugelt vaadates tundus nagu hull hobusepiinamine. Ei Bon ega Zagrits võtnud seda vabalt. Kuigi viimane, siiski lõpuks rahunes ja kasutas võimalust värsket ristikut süüa.

Bonil on unikaalne võte veega võitlemise jaoks ehk lasen veel suhu/vastu igemeid joosta, siis ei pritsi see mujale. Ta keerabki näo veejoa suunas ja püüab püüda vett suhu. Geenius.Ainuke, kes asja enam-vähem chillilt (loe: senikaua apaatne*, kui vesi kõrvadele ei tilgu) võttis, oli Beauty. Vahepeal tundus, et ta isegi nautis seda. Aga kindlalt ei väida seda siiski.* vaadates neid pilte ei tundu asi üldse rahulik, kuid tegelikult oli asi vastupidine. Lihtsalt vaikselt seismise pildid ei ole põnevad :)

Mis veel huvitavat. Esmaspäeval käis meil arstitädi. Sai Boni ja Zagritsa hambad üle vaadatud. Bonil väikesed susikad (ikka veel :)), mis liiga ei tee ja muu hambavärk ka korras. Zagritsal, aga diagnoositi hammaste mõlemasse põske lõikumine ja üldse hambumuse hull olukord. Väike sutsakas ja kiire viilimine ning usun, et Z-l on päris pikalt imelik tunne süüa, sest tal ei ole enam valus :) Küsisin ka lahtiste hammaste/hammaste puudumise kohta. Hambad pidid tal kõik olemas olema, mis on ju tore. Öeldi, et aastas korra oleks hea need lasta üle vaadata. Z-l oli see kord vist esimene üle 7-8 aasta :S Üleüldse sain ma targemaks, et eeskujulikud hobuseomanikud lasevad vähemalt kaks korda aastas vetil hambaid vaadata.

Eile päeval hobuseid külastades olid need 3 talli põgenenud. Kuna mul midagi teha ei olnud, siis mõtlesin, et ega väike pritsimine neile kahjuks ei tule. Kuigi siiski ma arvan, et see on rohkem inimese jaoks, kui hobuse. Võtsin Boni ja panin päitsed pähe (ilma tema käitumist jälgimata), tirisin vooliku juurde ja kastsin teda veidi. Hobune oli viiskümend korda närvilisem, kui eelmine õhtu. Ja kui lõpuks meie juurde sigines 6 suurt parmu, otsustasin asja lõpetada, sest ma ei suutnud veejoaga putukate vastu võidelda.
Mõtlesin, et võtan, siis järgmise. Hakkasin Beautyle päitseid pähe ajama ja kui tööga lõpule jõudsin, siis ta vajus selliseks lontuks-lasi kõrvad lonti ja pani pea alla ning keeras pea mu juurest ära. Lugesin seda selgeks märguandeks, et ta ei taha tallist väljuda. Kuulasin hobust(?) ja jätsin asja pooleli. Sest ilmselgelt oli Bon seekord närvilisem, sest väljas oli lauspäike, mis tähendas omakorda parmude ja muude putukate tugevat kohaolekut, mida tallis ju ei ole.

Kas hobuseid kastetakse samamoodi õhtut nagu ka peenraid?

2010-07-23T22:19:00.008+03:00

Ja nii nad passivad enamuse päeva ajast talliukse vahelt. Vahepeal niipidi ja siis...

... naapidi

Vahepeal eriti härda südamega loomaõiguslased käivad neid söötmas...

... ja vahepeal chillitakse nendega lihtsalt koos :)

Boni ja teiste Harju kodu "varjualune"

Olen teinud oma arusaamistes ja uskumistes korrektuurid. Elu ikka veel õpetab. Või oli see nüüd kogemus?

Ega ma ise ei olekski mõtlema hakanud, kui Kadri, kes hobustega kokkupuutunud vaid meie lojuste näol!, tegi mõni aeg tagasi ettepaneku, et hobused tagasi nende koju Kuulile tuua. Alguses ma arvasin, et ta ajab lihtsalt seda oma rida, et "Kuuli talu on nende hobuste kodu", kuid nii see ei olnud. Tema mõte oli algusest peale see, et hobustel on Kuulil tallis palju parem.

Kuulil on hobustel külm maakividest tallialune, kus nad saavad vabapidamisele vastavalt sisse-välja käia, kuid Harjul on vaid väike puudesalu, kus nad saavad lõõskava päikese eest ennast peita, kuid putukate eest see ei kaitse. Teades neid fakte, miks ma kahtlesin, kas tuua nad tagasi või ei? Peaksin siinkohal tsiteerima nende teiste 2 hobuse omanikku, kes ütles, et siiamaani on nad ju hakkama saanud, miks siis nüüd on vaja sellist muutust. Ka mina arvasin, et hobusel on suveks vaja lihtsalt puudesalu/metsa/põõsastikku, kuhu kuumaga varju minna. Nüüdseks näinud, et hobused enamik päevast varjuall/tallis putukate ja kuuma eest peidus kükitavad, ma enam ei arva nii. See on ikka väga suur vahe, kas hobustel on vaid väike metsake või korralik ehitis putukate kaitseks. Just putukad on need kõige suuremad kuradid. Kuuma eest kaitseks võib-olla tõepoolest metsake, kuid putukaid on varjus ju rohkem.

Seda viimast lauset kinnitab ka kogemus sepa-tädiga, et minu töö tema töö ajal oli igasuguste putukate eemalhoidmine, et hobune saaksomakorda oma tööd rahulikult teha. Noo, need putukid tegid ikka põrgu piina. Lõpuks hakkas õnneks vihma sadama, aga enne seda oli ikka piin-nii enda, sepa, kui hobuse pealt sai neid ikka ära aetud. Parmud, suuuuuuuured nagu lehmad. Iiks.

Me natuke tülitsesime Boni sõprade omanikuga sellel teemal, et temale muutub ratsutamine ja toimetamine ebamugavamaks, kui loomad 200m eemal elavad. Kuid ma jäin omale kindlaks, et hobuse heaolu peaks ülekaaluma inimese mugavuse. Peale natukest ragistamist tõime ikkagi hobused Kuulile. See toomine oli ka omaette triangel. Lõpetasime kadriga mõlemad traumapunktis. Ühel valus hingata ja teisel kaks korda suurem suur varvas - hobustel olid parmud lihtsalt :)

Ja nii nad meil seal nüüd on. Esmaspäeval tuleb Zagritsale ja natuke ka Bonile arstitädi Tallinna-maalt. Vaatab kikud üle. Konsulteerin Boni asjus tema susikate pärast. Lihtsalt igaks juhuks, sest Siiboja-onu meilt need ju leidis, et need talle endiselt liiga ei teeks. Zagritsaga on ka kindlust vaja, sest ta nii kondine. Et äkki on asi hammastes. Vana hobune ka. Kuid samas ka mitte nii vana.

2010-01-09T02:44:00.003+02:00

Ma olen hoogu võtnud. Tõesti ma OLEN seda teinud. Juba sügisest, kui hobused Kuuli koju kolisid, on erinevad olukorrad inspireerinud mind kirjutama, kuid tundub siiski, et mitte piisavalt.

Põhiline, mis minu jaoks on müsteerium/küsimusi tekitav on selle koosluse, Beauty, Zagritsa ja Boni, omavahelised suhted. Nii palju, kui mul on õnnestunud jälgida kõrvaltvaatajana, ei ole mul õrna aimugi, kes võiks olla selles tillukeses karjas karjajuht. Oma kogemustest võiks eeldada, et see peaks olema Beauty (karja kõige vanem mära), aga mõnikord on isegi Zagrits jäänud üksinda maiuse kallale st. märad on suudetud kus kurat kihutada (siin juures ilma suurema kärata). Samas istub Zagrits üsna tihti teistest eraldi. Vana ja natuke reumaatiline nagu ta meil on, arvatavasti hoiab end, kui mutid liigselt kiusama kipuvad. Või, et Bon sööb pidevalt Beauty (just, kui karjajuhi) ämbrist. Kuidas SEE võimalik saab olla?!?

Olen jõudnud kahe variandi juurde. Esimene nendest see, et tegu on niivõrd vintsutatud loomadega (Bonil on see juba ma ei tea mitmes koduvahetus, Zagritsa koduvahetused pole alati kõige õnnestunumad olnud ja Beauty-tema konditsiooni arvestades ei ole ka tal kõige kergem olnud), et nende karjasuhete tekkimine võtab palju rohkem aega, kui mina sellega harjunud olen. Sest ma olen ju näinud tavaliselt juba eelmenvalt paika pandud karjade nö ümberkujundamisi, mis tavaliselt tähendab seda, et see, kes karjajuht varem olnud on seda ka pärast ümberpaigutust. Kas on võimalik, et sellist "õiget" süsteemi ei tekigi? Teine variant on see, et Beauty näol on tegu sellie Rashidi-teooria wise-leader'i või nö beeta-liidriga (vastand alfale). Et ta lasebki süüa ja hoiabki tagaplaanile, kuid siiski omab karjas autoriteeti.

Oi, kuidas ma tahaksin, et neil 3 hobusel puuduks igasugune kokkupuude inimestega ja, et minul oleks võimalus neid jälgida, kuidas nad vabalt liikudes, süües, oma suhteid kujundavad/kujunevad. Usun ikka veel, et neil on parem ilma inimesteta. Samas olen ka kindel, et neile meeldib meiega suhelda. Lihtsalt peab neile andma võimaluse ei öelda. Meie ju neil iga kell endaga suhelda lasta ei taha, miks peaksid seda nemad tahtma 24/7 teha?

Mul on veel lapsukeste üle hea meel! Nimelt käisid aastavahetusel meil külalised. Nad ei kohtunud omavahel küll esimest korda. Kuid, kui arvesse võttes, et inimesed olid suhteliselt hobu-võõrad, oli tegu ekstreemse suhtlusviisiga. AGA nad said hakkama! Ma olen nii õnnelik, et see neil õnnestus. Nimelt jalutasid Bon ja Zagritsaga täiesti võõrad inimesed. Indrek oli iegi Boniga jooksnud!!!!! Mina ei ole seda temaga nii miljon aastat teinud. Mis omakorda muidugi tõestab seda, et hobused mäletavad! Nad suudavad inimeste vastu viisakaks jääda, ilma selleta, et seda neile kogu aeg meelde tuletataks või ilma igapäevaste kordusteta. Ja seda ongi vaja tõestada!Ma ei tea, miks ma satun nii vaimustusse, kui suudan ise oma peaga purustada mingi "reegli". Praegusel juhul selle, et hobustega ei pea koguaeg tegelema näit. jalgu võtma vms... Nad mäletavad seda nagu inimesed ei unusta kunagi rattasõitu ära. Või unustavad?

Pean vist praegu lõpetama. Kell nii veerand neli juba. Öösel.

2009-04-16T11:45:00.002+03:00

Kui keset tänavat sind tabab äkitselt hobuselõhn, siis on see selge märk, et pead oma hobusele mõtlema hakkama.

VÄGA ammu

2008-07-18T23:28:00.005+03:00

Mu hobune piilub!

Hehee... mõni mees nägi oma hobust. Üle pika-pika aja. Ja mõni naine sai isegi teda puudutada ja mõni rammumees isegi kapju lõigata.
Et, siis käisin oma hobust vaatamas. Ilm oli ikka väga kusine ehk terve päeva peaaegu sadas. Päikest oli ainult hommikul(kui ikka oli? - mina arvatavasti magasin selle ajal).

Põhiline mõte käigul oli tema kapju värkida. Sellega me ka hakkama saime. Siret tegelikult sai. Siret ongi tegelikult sai. Bon pidas ennast igatepidi normaalselt üleval, kui välja arvata paar „teisitimõistmist“, mis lõppesid karjumise ja jala õigesse kohta(Sireti sülle) tagasi panemisega.

Kui ma teda tooma karjast eemale läksin, siis päitsete pähe panemisega ei olnud mingit probleemi. Aga siis hakkasid teised nugilised ründama ja ma vehkisin nende poole jalutusnööriga. Kuna mul polnud nöör Boni päitsete külge seotud pani üks lollakas oma kaks peaagu kõige väiksemat sõrme läbi nöörikate augu, instinktiivselt ja õldse mitte mõtlemata. Muidugi arvas mu hobune, et ta peab ka uttu tõmbama, kui nööriots tema poole tagasi langema hakkas ja tõmbas mu sõrmed sirgelt sirgeks. Ei tea, algul nagu polnudki väga hull, aga nüüd ma seda enam kõveraks panna ei saa vb tõmbas mingid sooned sirgeks. Sest, kui oleks luumurd, siis ma oigaks veel rohkem.

Peale seda väikest intsidenti juhtisin ta karjast eemale(!) merre. Meiega kaasa tuli Boni ilus sõbranna Ramsi – igaksjuhuks, kes teab mida tema sõbraga teha võidakse! Mõnus soe vesi oli. Vihmavesi oli palju külmem. Bon pritsis oma kõrge sammuga vett mulle veel rohkem vastu tagumikku. Jei.
Mingitel hetkeldel ta mõtles väikese seisu-pausiga, et kas ikka tasub edasi tulla või mitte. Need ajasid mind väheke närvi. Aga eks ta ole ka mitu-mitu korda karjast ära ka toodud, nagu Siret ütles harjuvad nad karjas(sees) olemisega päris kiiresti ära. Bon ikka nii palju usaldas „võõrast“, et ikka tuli kaasa.
Olen nii õnnelik! Sain oma hobusega natuke tegeleda. Rohkem on see ju minu rahulduseks. Vaevalt hobune seda järelkõndimist naudib.

2008-07-04T13:21:00.002+03:00

Ma ei jõua ära oodata bussi, mis mind Bon'i ja Sireti juurde viib!
Ps Bussi saabumiseni on jäänud umbes 1 tund ja 36 minutit.
Jei!

- tema on väike Aare lapik. Üks nendest.

2008-04-26T19:36:00.002+03:00

2008-04-25T11:05:00.003+03:00

Noh, oleme nüüd jälle karjas. Suures.
Meie teekond läks ilusti. Berthal Lolluga oli veits rohkem jutuajamisi, kui mul. Ma sain ainult korra kabjaga vastu puusa. Puhtast omast lollusest.
Kui algul mulle tundus, et Bon nagu enam-vähem võeti karja, siis tegelikult see nii polnud. Ta sai karja alles, siis kui Lollu sealt ära võeti. Siret arvas, et sellega lõhtui karjas nii palju sidemeid, et uus vastu võtta.

Nii kaua mängis ta võsaneegrit.

----------
Pilt Siretilt ja tema vägaväga toredalt sõbralt canonilt

2008-04-21T10:28:00.002+03:00

tere. olen teie talli suur fänn.
aga niiiiiiiiiii närvi ajab, et te lehte ei uuenda.
nagu...mismõttes..
tahaks kõikidest hobustest uusi pilte!! ja päevablogisid tahaks ka. a la täna nägin koplis geronimot, daaliat, villet, luigit, foxtrotti, finantsi, tukit, emiterat, donnat, tikrit, piruetat, carambat, one wishi, one man showd....jne.
sõitsin 59 minutit, millest 4 minutit seisin ja rääkisin telefoniga, 30 minutit traavisin...

Tere, tahtsin küsida, kas oleks võimalik tulla ratsutama, et nagu olen varem ratsutamas käinud, olen ka palju õppinud, kuidas hobusega suhelda, kuidas kiivrit nimetatakse jne. paljusidki teisi asju .
Kuidas hobuse juurest mööda minna : pea alt ..
Et tõesti, vägaväga tahaks ratsutama .

HAAHAHAHAHAHAHAAAAAA

Horsemanship is for everyone!

2008-04-09T19:56:00.000+03:00

2008-04-06T17:27:00.002+03:00

Eile olid meil õed-vennad külas. Mu väike õde kardab hullumeelselt hobuseid. Tean seda põhjust miks ta kartma hakkas.Mina olen süüdi. See oli üks suvepäev, kus läksime koos koera ja temaga hobuse varssasid vaatama. Üks esimest korda emaks saanu tuli mu koerale ikka väga väga hullult kallale - loogiline ju, aga ma ei olnud kunagi näinud midagi sellist. Endalgi oli kõhe tunne, kuigi kartust ei olnud. Sealt see alguse saigi. No ja hiljem oli muidugi see, et ta nägi, kuidas Bon mu väikest venda tahtis tõkkena kasutada st. ebaõnnestunud hüpet tõkkele otsa teha. Kahjus tüdrukust, sest talle meeldivad need loomad sama palju kui mulle.

No, mõtlesin, et panen Bonile sedelga selga - lihtsalt väike vaheldus. See on tal enne kaks korda seljas käinud ja siis pole tal selle vastu küll midagi olnud. Absoluutselt mitte midagi. Läksin, siis julgelt tema juurde ja panin sedelga üle selja. Jõudsin selle natuke kinni tõmmata, kui äkki hobune kihutas tuhat nelja minema. Ta käitus nagu rodeo hobune, kellele ei meeldi, et inimene tal seljas istub. Ma ainult vahtisin suu ammuli, et vaooo... mida mu hobune ka teha oskab. Õnneks sedelgas ära ei kukkunud, sest nahk ei laksnud sel' juhtuda ja tal õnnestus sellega ära harjuda. Kuigi kui ma seda hiljem natuke liigutasin, siis nätas ta kõrvadega, et see talle ei meeldi. Nii palju, siis hobusest, kes laseb endale kõike selga panna. Vanusega tuleb ka tarkus :)

Bonile ikka väga meeldivad väikesed lapsed. "Väga meeldivad". Pilk kinnitub nende peale, pulss läheb kiiremaks, hingamine sageneb, ninaga hakatakse puristama. Nagu eelminekord oli näha, siis lapsed on toredad, sest neile saab peale hüpata. Mõnusad väikesed ju. Aga seekord oli kõik kontrolli all. Jälgisin teda muidugi pingsalt, et tal ei tuleks halbasid mõtteid pähe.
Lollule ka "väikesed inimesed" ei meeldi.Nad ju ikkagi võõrad asjad. Kuigi ta ei ole nii hullult ärritunud nende peale, kui Bon seda oli. Ta isegi lasi enda jalale pai teha, kuigi talle ei meeldi, et võõrad inimesed teda üleüldse puudutavad. Mul on nii hulljulge venna :D
Õpetasin noortele, kuidas hobusele öelda, et ta tagurpidi liiguks(taandamine). Ja seda õpetasin ka, et kui neile ei meeldi, et hobune neile nii lähedale tuleb, siis mida nad tegema peaksid(kättega vehkima ja konkreetsed olema, mitte elueest jooksma). No nad harjutasid seda nii hooga, et ma ise oleks peaaegu hobuse alla jäänud. Lõpuks tõestasin neile, et hobune kardab neid rohkem, kui nemad teda. Ainult, siis tohib nii käituda, kui seda tõeliselt vaja on.
Õde jäi ikkagi aia taha seisma. Natukeseks meelitasin ta karjamaale, kuid tal ikkagi puudb see kindlus. Võib-olla ei ole need hobused ka kõige paremad harjutamiseks.

Milleks Bonile üldse see ratsahobuste värk?

2008-04-04T19:16:00.004+03:00

Täna enne kaera andmist panin neile päitsed pähe. Lollu oli suhteliselt rahulik arvestades sellega, et kui ta mul neid päitseid peas nägi, siis tahtis algul jooksu pista, aga Bon oli sel' hetkel talle moraalseks toeks.

Jalutasin jälle lihtsalt Lolluga. Viisin ta kaerast ja oma sõbrast eemale. Uskumatu, aga lõpuks tuli ta mulle järgi ilma päitsetest kinni võtmata(kas see ei näita tema "liidri vajadust"). Juhtsisn ta palkidele ja ta tuli ilma kinni hoidmata sealt üle. Ei püüdnud viilida ega midagi. Siis mul on karjamaal kaks autorehvi ja nende peal laud. Läksin ise sealt üle ja tema tuli mulle järgi. Siis ma tegin igast suuna muutusi jms Tuli ilusti järgi. Peatusin ja tema peatus kohe minu kõrval. Hakkasin Boni poole jooksma, eeldades, et ta ise ka tahab Boni juurde joosta. Lõpuks olin mina ainuke loll, kes jooksis - Lollu ei võtnud vedu, tuli rahulikult kõndides mulle järgi.
Kui olime max 5 mintsa kõndinud, siis hakkast ta tähelepanu muule koonduma. Mina taastasin selle päitsetest kinni võttes. Kas oleks mingi parem viis? Kordenööri vibutamine? Lollu jookseks ju minema.

Boniga jalutasin peale kaera söömist. Tema on nagu ikka. Tõmbleb natuke, kui ma ta nina juures liigutan, püüab närida ja puksib vastu. Tema ei võtnud vedu mu järgi käimisele. Peatumisega on ka nii, et ta küll jääb seisma, kuid pöörab oma keha temale sobivasse suunda. Tema ei ole nagu Lollu, kes jääb just nii seisma, kuidas ma ise tahan. Aga muidu on ta pai nagu ikka.

2008-04-02T19:40:00.003+03:00

Kevadised ilmad teevad inimesed ka aktiivseks. Olen mitu päeva juba võtnud heina viies kaasa ka nöörikad. Vahel ka ilma. Kõik on ilusti sujunud. Tõeliselt illusalt. Kuigi natuke ebakindlust on olnud minu poolt.

Eile ehmatas mind Lollu. Panin talle nöörid pähe ja me lihtsalt jalutasime. No ja mul on karjamaa taga aiaääres palgid maas ehk nagu midagi kavalettide(?) moodi. Boniga oleme käinud edasi ja tagasi nende vahel. Isegi paar sammu traavis pikendusi oleme tehtud saanud. Noh peaasi, et natust teistmoodi oleks, vaheldus vms. Aga Lollu... Temaga tulime pikalt mööda karjamaad, ta oli täiesti rahulik. Siis juhtisin ta sinna palkide juurde ja pauhh.... Hobune ehmatas hullu moodi. Ma ei tea, kas ta astus koore peale, mis tegi teistmoodi häält vms Hea, et ta mulle selga ei hüpanud - väga lähedalt läks see küll. Ma ei kaotanud pead ja ootasin kuni ta rahuneb ja, siis läksin seekord ettevaatlikumalt ja lasin hobusel olukorraga kohaneda. Kõik läks hästi. No olen ju mina loll ja ettevaatamatu! Aga olen Boni leplikusega harjunud, aga Lollu on metslane ju. Seda heas mõttes. Aga pähkel küll sellisele algajale nagu mina olen.

Mul on peas selline ketserlik idee, et tahaks ring/väikest kandilist aeda. Olen nüüd paar päeva midagi join up'i moodi teinud. Sain natuke inspiratsiooni. Panen karjamaale õhtuse heina maha. Ise seisan heina juures ja kutsun hobused sööma. Kui Lollu ei lase endale päitseid pähe panna, siis ajan ta söögi juurest minema. Nii teeb ka juhthobune, et kindlustada oma positsiooni. Ega rohkemat ei teegi, kuid siis palun uuesti temalt luba päitsed pähe panna. Kui ta vastab mulle rahulikkusega(tema moodi), siis panen päitsed pähe ja lasen ta sööma, aga kui ei, siis läheb uuesti eemale heina juurest.

Eile oli isegi nii hea, et ta lasi ennast ilma päitseteta lakast talutada. Isegi ma ei pidanud talle mingit survet avaldama. Kõndis ta mind jälgides mitte minu tirimise peale. Mis kõige parem, ta tuli heina poole ja peatus(!!!!) minu märguande peale enne heinahunnikut.

Lolluga on vists elline asi, et ta ise on hästi ebakindel. Inimene ja loom, kes temaga koos on peab ise kindel olema. Ta ootabki vist tuge või domineerimist.

Jätkame pingutamist :)

2008-03-17T18:05:00.003+02:00

No ma ei saa aru!!!
Täna panin päitsed pähe ja nööri nende külge. Hobune kõndis minu kõrval, keeras siis kui mina seda tegin, jäi seisma, siis kui mina seda tegin, ei närinud mind, ei läinud närvi.
Kas tõesti on asi selles, et abivahenditeta toimine on nii mulle, kui talle keeruline? Võib-olla tõesti. Et seda minu jälgimist peab ta veel harjutama. Kraavi pervel oli märgata seda, kui ta minust mööda tormas. Tõmbasin ta üles tagasi ja, siis läksime koos. Kuigi tema tegi seda hüppega ja mina jäin ikkagi tema seljataha. Ei tahaks riskida, et ta mulle otsa hüppaks.
Bon vist iga kord ise ka ehmatab, kui tal halvad mõtted pähe tulevad. Aga õnneks ta ei realiseerinud neid täna.
Aga lähme samas vaimud edasi.
Tegime eile Berthaga sõjaplaani valmis. Bertha aitas mind natuke(tegelt palju) edasi, et mis ma ikka sel' juhul teen, kui ta mulle oma nospli näkku topib. Ja üldse "minu tsooni" tungib. Mul endal on vaja lihtsalt piirid paika panna, kuid seda tehes ei tohi täiesti jäigaks ka muutuda.

Ja ma pean ise oma peas asju konkreetsemaks muutma. Et ma hobusega koos ei kahtleks ja segaseks tema jaoks ei muutuks.
Kahjuks ei ole minu hobune sama "valge leht" nagu seda Lollu on. Asjad ei käi nii kergelt tema juures.

2008-03-16T16:21:00.001+02:00

Midagi on jamasti. Olen sellest vist juba kirjutanud ka. Aga ma millegi pärast ei oska seda päris lahti mõelda enda jaoks, et MIKS ikka asi nii on.

Ma ei saa oma hobusega enam üldse hakkama. Ta on otsustanud mulle boikoti korraldada. Et mitte alluda mu arusaamatutele märguannetele. Selle jaoks olekski vaja inimest, kes meid suunaks ja nõuandeid annak, et milles ikkagi asi on. Tegelikult ma ise natuke aiman ka seda. Minu ebakindlus. Sest näiteks ma kardan, et kui ma palun Bonilt, et ta minuga kiiresti kaasa liiguks st. traaviks, siis ta võib mulle selga hüpata. Või, kui taandamist(ilma päitseteta) palun, siis ta hakkab vingerdama ja paneb mulle esijalaga.
Üldse olen talle VÄGA lollisti õpetanud, et ta kõnnib mul alati seljataga. Kuigi hobune peaks inimese kõrval kõndima. Väiksena ta üritas minust eemale joosta, siis ma harjutasin ta minu seljataga kõndima, sest siis ta ei saanud minust mööda kihutada ja mind blokkima hakata. Peakski hakkama sellega tegelema, et ta mul kõrval püsiks. Kuid antud hetkel ta ei kõnni mul üldse kõrval.

Tavaliselt, kui ma nendega karjamaal jändan(see juhtub tavaliselt, siis kui ilm on ilus ja hobused rahulikud – ma ei tee mingit süsteemset iga päevast trenni), siis teen ma seda ilma igasuguse varustuseta. Bon saab aru, kui ma palun tal oma nägu minu poole pöörata(suunan küljelt ja mõlemale poole) ja taandada. KUID kõige selle allumise juures püüab ta kogu aeg põgeneda. Lihtsalt minust kiiresti eemale astuda. Eriti hull on asi, siis kui ma palun tal minu kõrval kõndida edasi. Siis ta lihtsalt tormab must mööda. Isegi võib märgata, et ta läheb veidike närvi. Loomulikult saaksin ma talle panna päitsed pähe ja nööriga tagasi hoida. Ei taha nagu... Teised inimesed teevad seda piiratud alal ja ilma teiste hobuste juureolekuta. Lihtne ju. Hobune ei taha kuhugi sööma minna või oma kaaslase juurde põgeneda. Sest hobusele on hobune parem kaaslane, kui mingi arusaamatult torkiv inimene.

Lolita on tubli. Tema saab kohe aru miks ja kuidas. Aga tema juures on see konks, et te teeb täpselt nii palju, kui vaja on. Näit. kui paluda tal taandmist, siis ta taandab täpselt nii palju, kui kaua sinu käsi tema rinnal on. Või edasiliikumisel tuleb ta täpselt nii palju, kui survet on. Aga ta vähemalt ei lähe ära. Selline rikkumata hobune. Selle plika jaoks peavad KÕIK märguanded olema sulaselged. Kui ta millestki aru ei saa, siis ta lihtsalt läheb närvi ja siis ei saa temaga enam üldsekontakti. Naljakas hobune on.

Aga vähemalt oskavad nad käituda oma tavalist tallielu elades. Tavaliselt, kui on kaera aeg, siis nad rivistuvad oma boksidesse. Enne ma tegelikult ei annagi neile kaera, kui nad ilusti ISE on läinud oma ÕIGETESSE boksidesse. Viimasel ajal nad on nagu poindile pihta saanud. Mingit t rügimist ega kiskumist ei ole. Kui ma bokse koristan, siis saadan nad kaugemale karjamale. Nad saavad aru, et nüüd on see aeg, kui tuleb kuskil kaugemal vahtida, sest Bon va sindrinahk tavatses mul käru lihtsalt ümber lükata. Pani oma koiva sinna sisse ja tõmbas pikali. Nii mitu korda. Mitu korda ikka ämbrisse ju ei astuks.

2008-02-08T17:44:00.000+02:00

Pole siia iidamast aadamast kirjutanud. Lihtsalt pole olnud ligipääsu internetile. Minu blogimised võtavad sada aastat aega.

Noh, hobused on elus ja terved. Väikeste tagasilöökidega oleme siiski hästi elanud. Läbi häda lõikasin Boni lakka. Tal oli see nii ebaühtlane, kui veel olla sai. Ega lõikus palju paremaks ei teinud, kuid natuke ikka. Minu hinge jättis see küll sügavad haavad. Elus esimest korda lõikasin lakka, ei meeldi mulle see juuksuriamet, sest hobused on ilusad, kui neil on selline järkus metsjeesuse lakk.
Ükspäev olid meil jälle hoovis halja peal ja korjasid hoolikalt takjaid enda külge. Tundub, et rohi on kasvanud talv läbi? Olen tõmmanud lihtsa karjusetraadi ümber meie valduste ja see neid kinni peab, kuigi ükskord ei pidanud.
Üritasin siis kapjasid värkida. Bonil sai ilusti ära tehtud, minu arvates isagi tagumisi ei olnud vaja lõikuda. Kuid väike Lollu, kellel oleks olnud kõige rohkem vaja ei laksnud mind enda juurde üldse. Ühe jala sain ära tehtud, mis muutus kohe visuaalselt vaadatavamaks. Ja siis tuli selline blokk peale, et ta ei lubanud mind enam üldse kättpidi ligi.
Tean, see on peale süstimist. Väike väriseja nagu ta on ehmatab ta iga asja vastu. Ja usaldus kaob nii kiiresti ja jäädavalt nagu tina tuhka.
Hetk tagasi üritasin teda sügada harjaga, aga ei õnnestunud, sest ei tahaks enda tervisega eriti riskida.
Siretil on õigus, talle peab midagi suu kaudu manustatavat leidma. Muidu ei saa üldse.

Bon beebina. U. kaks minutit edasi ja ma sain ta emalt hammustada. Valus oli.

Olen palju mõelnud Boni tuleviku peale. Praegu ei tegele ma temaga peaaegu üldse. Lihtsalt pole mul rohkem oskusi edasi liikuda. Minu jaoks tundub, et ta oskab kõike, misa vaja aga kui vaatan mõnda NH videot, siis tunnen, et pole oma hobusega üldse tegelenud. Aga heale omanikule oleksin ma nõus ta tasuta ära andma. Lihtsal lausega lepingus, et müügis on ostueesõigus mul. Loomulikult oleks parim, kui ta saaks kuskile, kus ta saab lihtsalt hobuseelu elada, ei mingit ratsutamist ega nätsutamist. Aga seda oleks vist liiga palju tahta.

2008-01-16T18:19:00.000+02:00

Mul ON maailma parim hobune!!!

Lihtsalt suts ja valmis. Räägime, siis vaktsineerimisest. Lollut olen juba kaks tundi tulutult taga ajanud. Ei ole teda isegi mitte puu saanutuda. Siin ei ole midagi kurvastada, nad on lihtsalt erinevad hobused. Üks on pommikindel ja teine teeb ise vahest pauku.

2008-01-04T16:26:00.000+02:00

Ohh... kõik saginad ja töötamised on läbi. Kohe hakkab koolis uus veerand ja see on kõige raskem ja pikem. Kuigi boonus on see, et üks aine on meil läbi ehk siis maht väheneb.

Hobustega tegelemisega on nagu on. Tegin hiljuti sellise otsuse, et Lollu hakkab kandma päitseid iga kord, kui mina sinna lähen. Lihtsalt panen need talle pähe - mingit töö tegemist ega nõudmist sellele enamus aega ei järgne. Sest Lollule on raskendatud päitsete pähe panek, ta hakkab peaga rapsima ja läheb sellest vahest isegi mõnusalt pöörde. Äkki ta hakkab sellesse kui tavalisse asja suhtuma, kui ma seda korduvalt ja iga päev teen. Ei tea, eks see paistab. Olen seda asja natuke analüüsinud ja leian, et Lollu on üks ütlemata tark aborigeen. Päitsed = inimesele allumine, mis omakorda tähenda, et pole päitseid pole probleemi.

Bon tundub mulle isegi vahest lollim, kui Lollu. Ta ei omanda asju kohe nii kergesti. Näit. tegime Lolluga lihtsalt sellist tähelepanu harjutust nagu ümber paku käimist. Lollu sai kohe aru, aga Bon justkui teab, et ta saab sellest viilida ning hakkas minu survet vältima seisma jäämise ning näo minu poole keeramisega. Loomulikult on Lollu teinud inimesega koos palju vähem tööd ja ei tea, et nii saab teha. Bon, aga on juba vana kala ja teab, et kui ikka esijalaga virutada, siis saab sellest nööri otsas kõlkuvast jobust natukeseks ajaks lahti või kui jobust ei saa, siis survest kindlasti.

Lollu erineb Bonist, aga selle poolest, et Lollu on väga umbusklik ning kartlik. Bon ei karda midagi. Lollule ei meeldinud absoluutselt see pakk, mille ma neile veeretasin, aga Bon asus kohe seda vallutama ehk jalaga kraapima. Lollu on võimukam ka. Tahab inimese üle rohkem domineerida ja vaikselt hiilida eemale käsklustest.

Boni närimis kombest ei ole ma ikkagi veel lahti saanud. Titt mist titt. Ei tea üldse kuidas ma käituma peaksin.

Külmaks on ka läinud. See teeb hobuste ja minu elu natuke keerulisemaks. Näit. külmus mul eile leos olev kaer ära. Aga lumi võiks juba tulla.

2007-12-09T21:55:00.000+02:00

Pole sada aastat kirjutanud, kuigi juhtunud on nii palju. Hobused on olnud rännumehed(kaks päeva), söönud ära pikendus-ning generaatorijuthme ja olnud üli mõistvad ja tublid ja Bon on vist Lollu kaasabil tekitanud endale hiigel sõjaarmi(aga ma olen juba harjunud tema aeg-ajalt karvutu olemisega).

Olen teinud taandamisharjutusi. Tuleb kasuks, kui juhtud hobuse ja seina vahel seisma. Ma pean Boni juba ümberkasvatama, sest tal on see jube hammustamise komme või oleks õigem öelda näksamise, haiget ei tee, aga näitab oma vastumeelsust välja. See tuleb sellest, et ma ei ole teda piisavalt kiitnud.
Lollu teeb ka juba taandamist enam-vähem pingevabalt. Kuigi vahest ta ei saa üldse aru, et kartma ei pea. Tema mitte-lemmik hääl on musihääl. Ta jookseks seda kuuldes vist maailma lõppu. Aga mulle kasulik, kui ta juhtumisi arvab, et sitakäru on kiskja ja otsustab seda rünnata.

Muidu meil siin on keskmine sügis. Igal pool on sopp ja hobused eelistavad tallis sitsida. Korraks käivad karjamaal, sooja ilma tõttu tärganud rohelist, söömas.

Leidsin toredad tegelased.

2007-11-08T15:55:00.000+02:00

See pilt tehtud varem. Bertha tegi meile päitsed, mis sobisid mõlemale hobusele super hästi.

Hobused ON ettearvamatud loomad. Või oli neil eile lihtsalt halb päev. Mina igal juhul ei tea. Aga võib-olla on see mingi salajane reegel, et kui sul on maailma kõige kiirem, siis läheb kõik viltu.
Mul oli eile vaja tunni ajaga saada valmis:
1) Boksid ära koristada
2) Õunad müslisse tükeldada
3) Vesi
4) Heinapall karjamaale veeretada
5) Heinavõrgud täita
6) Bon'ile korraks tekk peale visata
- peaaegu kõike seda tuli teha pilkases pimeduses, taskulambiga.
Olin meeleheitel kuna tahtsin koju jõuda. Pole kunagi nii kiiretsi tegutsenud. Sain kõik enam vähem tehtud kuni kätte jõudis Bon'i tekitamise aeg, siis arvas hobune, et võib lihtsalt mu eest ära joosta, tekk pooleldi seljas muda sees tilpnemas. No sain sellegi enam-vähem(Bon on paisunud, tekki vööd, mis talle eelminekord olid suured läksid praegu vaevu kinni), kui oli käes aeg kaera anda. Kõik läks tavaliselt, panin Boni sööma, Lollule ka ämbri ette, hakkasin selg ees Lollu boksist välja tulema, olin just seal kahe boksi vahel, kus ma olin korraga mõlema boksi ees. Lollu ehmatas millegi peale(müstika, mina küll midagi ei kuulnud) ja tormas mu pikali täpselt Bon'i boksi ette ja loomulikult ehmatas Bon selle peale ja tormas ka oma boksist välja õue, aga mina olin sel' ajal pikali maas nagu põrnikas, kes püsti ei saa. Tundus, et miski asi riivas mu nägu, aga rauast minul ei ole täna ühtegi sinikat. Vb oli ehmatus lihtsalt suurem.
Lõpuks said nad söödud. Bon üllatas mind ka veel oma trügimisega. Boksist välja, inimesest üle, kärust üle - mitte midagi ei takista teda. Jama.

2007-11-02T21:07:00.000+02:00

2007-10-17T23:39:00.000+03:00

Järgmises postituses tahtsin kurtma hakata, et hobused ei ole veel oma uue korter-talliga ära harjunud. Täna läksin neid vaatama ja Kadri raporteeris, et vennad olid öösel seal sees olnud ja tänase vihma ajaks ka sinna sisse läinud. Super ju! See tähendab, et nad kasutavad seda just-täpselt selleks otstarbeks, milleks see mõeldud on. Thanks, god!

Kui ma kohale jõudsin oli juba pimedaks läinud. Hüüdsin plikasid, Bon tuli imelikult essana. Panin tallis neile mämmu(just nii ma seda porgandiõunaleivasaiasepiku miksi nimetaksin) valmis. Bon tuli sisse sööma. Läksin vaatama, kuhu Lollu jääb.

Lollu oli nurga taga ja kartis..

...kassi(juhin tähelepanu- ta on seal numbrimägi juures. Endalgi oli teda raske märgata, aga Lollu nägi!). Jõle koletis oli!

Algul ma mõtlesin, et panen neile ühte boksi söögid, aga see ei olnud hea mõte, sest Lollu on ikka Võimumutt. Täna andsin eraldi, KUIGI nad said hakkama eile ka kahekesi ühes boksis kahest ämbrist söömisega(kumbki ei läinud teise ämbrisse sobrama). Nii nagu täna on vist siiski parem. Andsin neile ülejäänud õunad talli ees ära. Polnud mõtet neid homseks hoida, sest sügisesed mahakukkunud õunad ei seisa kuigi kaua.

Chillisin nendega veidi, katsusin ja sügasin. Lollu ei tea surve eest astumisest midagi. KUIGI midagi ta juba mõikas. Aga jubedalt surub ikka vastu. Läksin trügisin enda hobu ka, ta sai aru kohe ja läks igaks juhuks kähku eest ära.

Homseni!

Uudised!!

2007-10-15T20:23:00.000+03:00

Elusuur muutus on toimunud.
Me oleme uues(vanas) kodus. Kolisime Bon'i sünnikoju.
See toomine ei ole nagu toomine vaid Toomine või isegi TOOMINE.
Ma ei ole vist kunagi nii palju energiat ja jõudu korraga rakendanud. Pärast hambad surisesid. Vb oli see kõigest pinge ja energiat polnudki.

Esiteks pidime nad märakarjast eraldama ja ööseks kaheksi jätma. Teadsin, et see ei saa kerge olema. Nii praktiliselt, kui hingeliselt. Lollu ei olnud vist karjast rohkem, kui aasta aega eemal käinud. Boni pärast ma ei muretsenud, sest ta vist sellega juba harjunud, et teda aeg-ajalt solgutatakse ühest kohast teise ja üksi.

Ikkagi, kui aus olla, siis on ju neil tegelikult parem suures karjas.

Grupeerusime järgmiselt: Bertha-Lolita, mina-Bon ja Siret valvas mahajääjaid ja oli mujal abiks.

1. etapp läks valutult. Saime neile ilusasti päitsed pähe.

Isegi Siret sai oma "väikese" peaga hobusele päitsed pähe.

Hakkasime karjast eemale tulema. Kohe hakkas meiega kaasa tulema Rosante. See loomulik ka, sest nad Lolluga ju mängukaaslased ja sõbrannad. Pärast kuskil keset metsa jooksis meile terve kari järele.

Algul tundus mulle, et mul on super hobune. Kõndis täpselt minu järgi, tegin hullusid jänesehaake puude vahel. See oli kunagi ammu meie mäng, et mina manööverdan järsult puude vahel ja tema pidi mind jälgima ja järele tulema. Seni saime sellega ilusti hakkama kuni meist ettepoole jooksis karjajuht. Teda ma ikka ei asenda ja siis läks Bonil jälgimine ja minu taga käimine natuke keeruliseks. Juht oli keegi teine.
Bertha nägi vist meie seljataga rohkem vaeva. Ta ise ka pisem ja hobune suurem. Loomulikult ei olnud ta ka hobusega näpuharjutusi teinud.
Siret müdistas teiste hobustega mulgu juures, kuni meie metsas ära eksisime(tegelikult kaotasime Sireti silmist). Siretil pani karjajuht aia alt ja ülejäänud järgi. Seega esimene aed, mis neid kinni pidi hoidma ei täitnud enam oma ülesannet. Aga õnneks oli veel ka teine. Bertha lasi Lollu lahti, sest see hakkas jaurama ja keeras ennast nii imeliku nurga alla, et teda enam kinni hoida ei saanud. Ma lasin ka lahti :) Miks ma peaks seal pingeid koguma hakkama. Pärast saan veel surma ka.

Järgmise mulgu juures võtsime oma hobused uuesti sleppi ja väljusime aiast(väga ohtlik oli see, sest kui kari oleks sealt läbi tulnud, siis oleks kõik metsas olnud). Teised tahtsid ka tulla. Üks "pisike" paharetike pääseski aia alt meie juurde.

Paharett Alatheia

Ma mõtlesin, et läheme tagasi, sest äkki oli terve kari lahti pääsenud. Siret kamandas meid edasi liikuma.
Jõudsime Ilusapoisin. Tema on täkk. Meie omad olid märad. Minu oma on kiimik. Kohe, kui isast näeb saba püsti ja jalad laiali. Nii oli ka Lolluga. Puberteet vist.
Bertha ja Siret said laksu enda kaela ehk tõmbasid Ilusa tähelepanu enda peale. Kuigi, kui ta meie poole tuli, siis Bon tahtis mulle jumala ilmselgelt peale tulla. Ma tõmbasin talle kordega vastu nägemist, kuigi see teda eriti ei rahustanud. Mind ka mitte.
Lollu ja Bertha läksid meist mööda. Mina jäin vähe lagedama teeotsa peale, et hinge tõmmata ja rahuneda. Samal ajal jooksis Lollu Berthal läbi karjuse meie sport-perekonna juurde. No me läksime ka. Mu hobune oli nii rahulik, et ma suutsin isegi koos temaga natuke aeda parandada. Siis lasi ta lahti ja kokku nad jäidki.

Algul plaanis Siret vist nad panna eraldi kahekesi ühte aeda, et saaks järgmisel päeva minna nii, et poleks ohtu, et kari järgi tuleb. Atu ei pidanud ka meiega kaasa tulema. Ja muidugi ei oleks pidanud rannakari saama kokku poistekarjaga ja ei oleks pidanud olema neid kõiki lõhutui karjuseid.

Valgule(meie kodu) hakkasime minema mööda autoteed. Ma julmalt kartsin seda. Aga kõik läks hästi. Minu hobunekäitus kohe algul viisakalt ja Lollu harjus ka põhimõtteliselt kohe kihutavate asjadega. Siret saatis meid ka.

Kodus oli 1. päeval rahulik. Mutid käivad üle kraavi pingutusteta, 2. päeval hakkasid õunapuude alt õunu sööma ja muidugi minuga on nad ka ära harjunud.

2007-09-23T16:38:00.000+03:00

Mõtlesin, et lähen proovin oma vanale hobusele uut tekki. Aga asi kujunes hoopis huvitavamaks.

Kõigepealt selgus see, et minu hobusele sobib karjaelu. Ta on kohutavalt tasakaalukas ja mitte selline ennast ja teisi ära tappa üritav peletis. Ma järeldan seda sellest, et kui ma teki proovimiseks teda karjast eemale viisin, siis ta ei teinud teist nägugi(mäletate, mida ta tegi, siis kui ma teda Beauty juurest ära üritasin viia). Ei, asi ei olndu selles, et ma teda natuke maad edasi viisin vaid ma viisin vähe kuivema koha peale ja seal ei näinud ta teisi hobuseid isegi mitte natuke. Tublijobune xD

Teki võttsi ta ilma absoluutselt mingite mõteteta vastu. Ma ise pabistasin vast rohkem. Kõik see sahin ja kahin ja tagumiste jalgade kummid ning see ka, et kui Beautyle tekk selga pandi, siis ta oli teda kartnud. Kuid kõik hea lõpp hea.

Ilusamat pilti ei saanud, sest mul on väga aparaati tungiv hobune.

No ja siis muidugi ma arvasin, et kui ma hobusele teki selga olen saanud, et siis tema kannatused lõpevad. Kuid, kus sa sellega! Kari võttis teda vastu, kui uut hobust. Siis nad jooksid Boni eest ära ja Bon hakkas ka uue hobus eest igaks juhuks ära jooksma. See kogu tohuvapohu oli naljakas. Ja peale selle sain ma endale veel täied ka.

Ahoi!

2007-09-13T18:46:00.000+03:00

Merehobu tervitab!

2007-09-10T22:50:00.000+03:00

Nüüd, siis oleme otsaga Sireti juures.

Läksin natuke enne sinna minekut Boni karjamaale jälgima(miks ma peaksin mingi käekõrval käimisega teda närvi ajama!). Panina päitsed pähe, et pärast kiiremini kätte saada. Nii kui ma karjamaal oma hobusega kohtusin tundsin kohe mingit vahet. Esiteks on tast saanud komminorija ja teiseks väike närvihaige(vb väiksest peast tehtud kasvatuslikud vead löövad välja). Ega ma rohkem ei viitsinudki veenduda, püüdsin hobustest lahti saada, et neid loomulikus keskkonnas jälgida.

TERVE suve lehmadega koos elanud, aga tee, mis tahad ikkagi erutavad!

Karjamaalt ära tulek oli omaette kammajaa. Hakkasin temaga tulema, aga Beauty meiega ei tulnud. Bon hakkas ilgelt närveldama(vana viga selle teistest eemaldumisega): seljatagant äkkstartima ja pukitama ja niisama petuma... Ma olen sellga harjunud, kuid pilk on suunatud tulevikku ja see ei saa lilleline olema.

Lõpuks galopeeris Beauty meile järgi ja siis oli kõik ok.

Treikusse minek oli kiire aga kole. Algul ma mõtlesin, et teen väikest hobulausujat ja panen ta treikusse. HAHA - ei olnud siin mingist survele vastamisest või survele järgnemisest juttu. Isegi ühe puki tegi. KUIGI saime kahe jalaga(kogemata) treiku tee peale, aga nii kiiresti, kui sinna saime olime ka maas. Jaanika ja Getter tõmbasid siis nööri selja taha ning sees ta oligi. Oi, kuidas seal lõhkus. Ma muidugi tegin väikese narkoosi ja andsin talle müslit, et ta algul rahulikum oleks ja et ikka head mälestused jääksid. Treikust välja tulemisega õnneks probleemi polnud, kuigi ka siis jäi Bon korraks mõtlema, mu reageerin oli MIDA!!?? Enne ei tahtnud sisse tulla, nüüd on aga väljumisega probleeme. Aga lõpp hea kõik hea. Lasin ta koplisse, enne muidugi tuvustasin teda aia piiretega.
Vb ma ise närveldasin ka, sest minu jaoks on treileriga sõitmine ikka väga utoopiline. Algul ajas mind ennast ka närvi, et kuidas ikka MINU hobune SINNA sisse läheb(kuigi ma olen nüüdseks mitu korda hobuseid peale ja maha ajanud treileri pealt, on siiski OMA hobusega teine lugu). Niiet väga vabalt võis asi minus olla.

Hakkasime, siis mereäärde minema. Esiteks pidin mina kraavis kõndima ja minu hobune kuiva maa peal. Olin just teise hobusega rannast tulnud - käitumuslik vahe oli suur. Meie ees kõndis ka hobune ja kui too teine veidikegi kaugemale läks oli KOHE vaja hakata paanitsema(no ma muidugi tean, millega kodus tegelema hakata esimese asjana kohe). Loomulikult blokkimised ja seljatagant ootamatult stardid... tavaline.

Õnneks karja võeti ta rahulikumalt vastu, kui eelmine kord(siis ta ju jooksis suure hirmuga koju tagasi). Muidugi mängib rolli ka see, et esimära on viimaseid nädalaid tiine ja ei jaksanud eriti ennast liigutada. Eks natuke nad ikka kablutasid ja tänagi rüselesid seal. Kuid juba Bon oli karja lastes rahulikum, laskis ennast teistel nuusutada, oli ise teiste vastu natuke uudishimulikum jne...

Nüüd ootame, siis oma talvekoju minekut.
Enne tuleb veel seal natuke asju veel kõpitseda.

2007-08-10T23:31:00.000+03:00

Nii palju-palju on veel teha:
1) Hein hekseldada, et järgmine aasta seal enam-vähem söödav hein kasvaks. TEHTUD!
2) Talvehein muretseda. Kokkulepe on sõlmitud, nüüd vaja koht ja aeg õelda, kuhu rullid paigutada. Raha tuleb ka muidugi ära maksta xD
3) Põhku muretseda. Mitte allapanuks, kuid söögiks(ja ka natuke allapanuks, kui saepuruga jama peaks tulema)
4) Saepuruhoidla valmis meisterdada(mingi äär ja uks, et hobused seda lammutama ei pääseks) TEHTUD!
5) Kokku korjatud okastraat heinamaalt ära tuua. TEHTUD!
6) Aed ehitada.
7) Generaator paigaldada(maandusega!!) TEHTUD!
8) Veenõu osta. TEHTUD!
9) Ämbrid osta. TEHTUD!
10) Lakukivi osta + lakukivi alus. TEHTUD!
11) Korralik sõnnikuhark/labidas osta.
12) Boksid vanast jamast puhtaks teha ja uus asemele tuua. TEHTUD!
13) Kaera ja müsli jaoks otsida midagi, mis niiskust hoiaks ja kinnine oleks.

2007-07-15T15:56:00.000+03:00

Meil käis sepp.
Papudega oli enam-vähem kõik korras. Tagumistel tuli veidike lesta lühemaks lõigata xD Sepal läks max kümme minutit ja Bon käitus ka väga viksilt. No ma tegelt arvan, et see oli sellest tingitud, et sepp nii kiiresti tegi, ei jõudnud arugi saada, et peaks lollitama hakkama.
Hea sepp oli, Viljandist. Mulle tundub, et kõik sepad tulevadki Viljandist.

2007-06-05T13:05:00.000+03:00

Oi meil oli alles eile tore päev!

Sain endale tangid. Enne retsid võõraid ja siis julged alles omi naksida. Selleks käisime Aksi juures, ainuke asi mis meelde jäi, et vanal on kabjad nii p***s et ta ei saa jalgugi hästi anda. Suurte kehaliste vigastuste ja karjumisega, saime läbi häda jalad tehtud. Välise vaatlusel tundub, et asi on parem kui ta enne oli, kuid samas siiski on midagi puudu.

Läksin Boni juurde ja tahtsin kah kapju lõigata. Ainult seekord olin ma üksinda.
Uskuge või mitte me saime tõiesti normaalselt hakkama. Algul sidusidn ta igale võimalikule kohale kinni, kuid siis arvas ta, et testib kui kaua võib tirida, et paanikaklõps järgi annab. Terve puuriida saime liikuma! Hea et see meile pähe ei kukkunud. No ja häda ajab härja kaevu ning ma siis talutasingi ta kest õue ja panin jalutusnööri kaela ning alustasin esijalgadega. Kõrva ka ei liikunud, kuigi vahepeal unustas ta mu nii ära, et pidi ise kõhuli kukkuma.

Muidu ma pean enda TÕSISELT käsile võtma ja püüdma kasvõi ükskord olla tema juures nii, et ma talle halbu emotsioone ei tekita.
Ta kardab nagu pöörane, kui inimene teda katsub. No mitte pöörane, kuid sa pead jälgima oma kehakeelt, kui sellega on kõik ok, siis on ka tema emotsioonitu ehk rahulik.

2007-05-24T22:13:00.001+03:00

Haa, lõpuks on minu ülemuretsemine ka ennast ära tasunud.

Arvasin juba ammu, et Bon ei omasta toitu õigesti, nii et peaks laskma arstil hambad üle vaadata. Nüüd Siiboja käis ja avastaski, küll mitte söömist segavad, kuid edaspidist ratsutamist segavad susihambad.
Kunagi, kui peaks juhtuma, et ma talle suulistega valjad pähe panen, siis enne seda peab arsti kutsuma ja kikud välja tõmbama, sest muidu oleks plikal rämedalt valus.
Minu beebi oli olnud kõige tublim. Kuigi ma ei sa aru kuidas, sest kui mina üritasin ta kikusi vaadata (no enne arsti tulekut trenni teha), siis olid tema emotsioonid sellised:

Bertha meil külas

2007-05-17T21:51:00.000+03:00

Höhöhöhö... nüüdsest olen sama poolearuline nagu mu hobune, sest pool minu ajust jäi minust maha betooni peale ;)
Bertha tuli meile külla ja tegi meist palju fantastilisi pilte. Ta oskab imet teha, sest isegi nii koledad modellid nagu me oleme, tulevad tema pildid ikka ilusad xD

Algul oli kõik ilus:

andsime jalgu, isegi tagujalad olid mul suhteliselt, ilma eluohtlike löökideta, ilusti pihus... ... kõõritasime niisama kotti, mida ma entusiastlikult loopisin igale poole, edasi ja tagasi. Eelmine kord me ju leppisime, kuid nüüd ei tulnud kõne allagi, et me võiksime leppimist korrata, isegi söök ei lohutanud.
Ja siis loomulikult meie leivanumber taandamine. Nüüd on vist nii, et peab korra käega ja siis edaspidi hääle ja päitsetega utsitama, ise kaasa astudes. Nöörikatega oleks parem, sest nad on teravamad ja annavd märguande KOHE edasi. Ou jeesh, the whole attention is on me!! Haha, on ta jee, Bon vahib paaniliselt meie sõpra pesunööri.

Meie kollinimekiri:

1. Pesunöör, mida üks ajukääbik just plõnndi oli tõmmanud. Uudne lähenemine.
2. Pesunööri toetav kaigas, mis peale pesunööri plõnni oma kohalt lahkuda otsustas ja vaeses väikeses väetis veel suuremat põgenemishirmu tekitas.
3. Loomapiinaja, keda peaksid KÕIK kartma ja kes järelandmata kangutab jalutusnööri, mis tuleks tegelt lahti lasta, et väetike saaks ära joosta.

Ise tuleb rahulikuks jääda ja küll see hobune ka otsustab survele järele anda, sest ta on sealt nööri alt ju niinii mitu korda läbi jooksnud. See on vaid hetkeline emotsioon, sest ma tegin midagi sellist, millega ta harjunud polnud.

Mõtlesin, et lähen hobusega jalutama, mingi sada aastat pole ta mul ÜKSINDA väljas käinud. Viimane kord oligi siis, kui Aksi meil külas käis ja tee või tina, siis küll ei olnud selliseid probleeme. Kuid siis me eemaldusime Beautyst KOHE nii, et kumbki enam ei näinud teineteist. Aint Biuts jooksis korra meile järgi xD Mu hobusel on kasvuprobleemid ja ta arvas, et nii kergelt see teisest hobusest eraldumine sel' korral küll käima ei peaks. Tegi väikest tsirkust, mille peale ma isegi kartma hakkasin.

Kumb on ilusam?

Maailma hulleim hobuseomanik ehk ma, leidis maast silokile. Puhus mõnus tuul, mis selle mõnsasti lehvima lõi ja Bon sai jälle väriseda. Aga... kui Reglyl on probleem, siis paneb ta probleemi tekitajale külge

probleemi enam ei ole!

Käisime mõmmidel külas, Marta ja Triivi. Triivi on minu esimene ja siiamaani veel pärispäris armastus. Kelle pärast on mul süda ikka veel väga valus.

Nagu ikka poolearulisele kohane, pidi ta nii ka käituma :P

Enam-vähem peaks kõik olema räägitud. No see ka, et tegin vea, kuid tahtlikult, sest mulle meeldib hobuse kihutamist vaadata. Lasin ta enne kodu lahti ja tema pani muidugi täie tinaga jooksu.

Suvekodus

2007-05-07T15:49:00.000+03:00

Väikesed muudatused on meil siin toimunud. Nimelt kolisime suvekoju Valgule. Tulemise portsessit pole midagi erilist kirjutada. Jaanika tuli Beautyga ratsa, mina rattaga ja Bon töllerdas meil niisama lahtiselt järele - maakoha luksus, mis muud! Noh, me käisime veel vee äärest läbi, et natsa pingeid maandada ja kohal me olimegi. Ilma suuremate probleemiteta ja Bon oli läbi nagu latt Lätist.
Hakkasime hobustele söötma Havensit. Matsutavad nagu sead! Loodan, et varsti ka tulemusi märgata!

TÕELISELT inispireerituna sellest videost, hakkasin oma hobust "treenima".
Meil on pikk maa minna, kui me üldse sinna küündimegi kord.

Ta läheb nii närviliseks, kui temaga tegeleda, püüab oma jaburdamisega ajama panna ja inimest vältida. Siiamaani ei ole KOGU tähelepanu veel minuni jõudnud. Kuid kui see natuke jõuab , siis saame kahepeale asjadega hakkama küll! Ikka köidavad teda, kas muru või teine hobune. Kuid ma arvan, et kui iga päev käia, siis muutub asi paremaks.

Õnneks puhastamisega saime täna rahulikult võttes enam-vähem hakkama. Ma polnud oma hobusega nii ammu tegelenud, et kui ma teda talvekodust ära tooma läksin, siis sain temalt jalaga, päris kõva sinikas on siiani põlve peal. Tagujalgadega on tal mingi kala, tõmbleb nende võtmisega ja hoiab neid hästi krampis. Natsa isegi kardan tänu sellele matsule neid üles võtta (mina, kes selliseid asju tavaliselt ei karda!).

Tegime täna lihtsalt käe kõrval käimist ja käskluse peale seisma jäämist. Ma päris täpselt aru ei saanud, kas ta jäi selle peale seisma, et mina jäin või minu käskluse peale.

Kollitasime end ka veidi. Juba vana kala on tal pesunööriga. Täna rippus seal veel mõnud suur tekk ka, mis tuule käes lehvis. Kuid hakkama saime! Lõpuks tulime edasi-tagasi-edasi-tagasi, ei mingit probleemi!

Mille üle on mul kõige parem meel on see, et natust Parellit tegime ka. Seitsmest mängust ühte proovisime, see oli lugedes raskem, kui tegelikult reaalselt välja kukkus. Õpetasin Boni taandama. Seal mängus on, et algul annad märku lihtsal käega viibates, et liigu tagurpidi ja kui see ei aita, siis puutud karva ja nii edasi kuni lihase ja kondini välja. Me alustasime ka nii, kuid kohe tuli liikuda kondini ning siis ta liikus, seejärel proovisin, et kui ma lihtsalt kahe sõrmega puudutan ta nahka ja IKKAGI ta läks tagurpidi, lõpuks jäi meile ainult häälkäsklus - ei pidanudki teda enam puudutama! Ja hobune astus tagasi mitu sammu.

Ja see koht seal videos, kus hobused käivad ümber tünnide ja laua - vot see on kõrgem klass! Tundub lihtne, kuid tegelikult... Tehke järgi! Mina proovisin lihtsalt ümber palgi käimist ja emotsioonid olid sellised, et see on võimatu!

Peaaegu kevad

2007-04-15T13:48:00.000+03:00

Meie sugulane käis rännakul, nänänänää! Et, siis Regly und Bonbon tervitavad ja õnnitlevad Sammit ja Tuulit!

Tõin oma hobusele LÕPUKS uued päitsed, pole just sellised nagu mulle meeldiksid (rohelised ja silmapaistvad), kuid ju need tagasihoidlikud täidavad oma eesmärki. Peale maja ehitamist tahtis Jaanika hobuseid uputama minna.Bonil oli ka väga-väga kiire jalutama minemisega.

Muidu mu hobusel on vist kevad südames, sest ta oli ikka nii energiat täis. Puhkis nagu oleks esimest korda õue saanud, kõik asjad olid natust hirmsad ;) tema kartmine on selline, et kui esimene ehmatus on möödas, siis ei ole asi nagu üldse huvitav ega hirmus. Kusjuures temaga tuli ema kaasa jalutama, muidu me käime ikka üksinda.

Meil on vennad Jõehobud.

Bon on ikka päris lollike, tahtis enesetappu teha. Pani ennast vette nii pikali, et terve pea läks vee alla. Me naersime Jaanika nii, et tilgad püksis, sest ta oli ise nii ehmatanud ja nii totu näoga.

Lasime nad kordamööda lahti. Noh selle pärast, et ega nad ikka üksinda minema ei jookse ja kui ka jookseksid siis poleks ka suurt viga, sest me elame peaaegu asustamata kohas. No ja siis vennad mängisid lombis, käisid kordamööda sulistamas.
Bon läks peale veemõnusid ikka nii kreisiks nagu vasikas, kes esimest korda õue lastakse möllas ringi, keerutas oma peaga, jooksis täiega galoppi, hüppas oma emale selga ... Suur titt ausõna!

Pärast läksime koju nii, et tema läks ees ja mina järgi, kargasime üle kraavide, ikka tema ees ja mina järgi. Nii armas, kui keegi mind ka vahest juhatab.

Kutsu kutsut

2007-02-16T22:42:00.000+02:00

Käisime külas ja meil käisid külas külalised.

Bertha on hull. Ta tuli kaugelt hobusega külla. Väljas oli umbes miinus sada. No nii hull ka ei olnud, kuid külm oli. Eriti kell üheksa hommikul. Sadulast maha tulles oli nagu jääkuju, oleks ta oma parema käe üles tõstnud, siis oleks olnud põhjust Ameerika hümni laulma hakata. Aga eesmärk oli üllas! Aksi on üksik hobune ja miks mitte lasta tal hobu-loomadega suhelda?!

Kuigi kui aus olla, siis Bon ei ole mul suhtleja loom. Ta ei otsi ise kontakti. Sireti karjas tundus, et ta lõpuks küll leidis, kuid ikkagi oli talle miski vastumeelne ja kui võimalus oli, siis kohe ülbas. Samamoodi oli ka Aksiga. Ta ei tundnud praktiliselt üldse huvi, kui teised hobused vähemalt nuusutavadki, siis tema tuleb nuusutav parema meelega inimest.

Aks oli nii tore puhevil nagu puhvaika. Ilus samm ja peahoiak, Boni traavli traaviga ei andnud seda võrreldagi.

Normaalsed hobused söövad kulu ja kuuseoksi.

Aga tegelikult on need asjalood nüüd sellised, et mu hobune on nüüd ametlikult kodustatud.

Ma olen temaga rahul. Pikka aega ei olnud ma temaga tegelenud ja ta käitus täiesti tsivilseeritult nii minu, kui teistega. Kõik andis ilusti jalgu, seisis ilusti kinni jne...

Mis nagu kõige parem, me käisime temaga "väiksel" matkal. Lõpuks ma ei viitsinud teda enam oheliku otsas hoida (käsi väsis ära ja hobusel ka parem liikuda, kui keegi teda ei tiri, sest meil oli seal päris libe). Sidusin selle talle kaela ja ta kõndis mul lihtsalt nagu koer järgi: kui ma läksin üle tee, siis tuli tema mulle truult järgi ja kui ma seisin, siis tema seisis.

Käisin sõbranna pool korra jalga puhkamas, siis tema ootas totu näoga akna all. Veits kõhe oli teda sinna jätta nii, kuid julge hundi rind on rasvane. Ma ei pidanudki oma loomas pettuma.

Rohkem emmest, kui Bonist

2007-01-14T21:27:00.000+02:00

Eile st. laupäeval oli hea päev. Ilm oli ilus võrreldes praeguse orkaani ohuga, vaikus enne tormi nagu õeldakse.

Mul lihtsalt pole südant võtta oma hobune ja teha temaga midagi. Loll on see, kes laiskusele vabandust ei leia :) Mulle piisab, kui ta sõbralikult minu juurde tuleb ja mu patsutust norib-tähedab keskendub minule ehk siis tema tähelepanu on minul.
Muidu võiks käituda noore hobusega nii nagu need tüdrukud siin (loe kommentaare, tegu on siis alla kahe aastase loomakesega, kellel juba seljas käiakse). Eiei ei ole lihtsalt tahtmist ja kõik. Mu hobune veel nii alaarenenud ;)

Beautyga oli siis topeltkorde/ohjamise tund.
Mina kui jube oskaja ise kommenteerisin kõrvalt ja püüdsime Jaanikaga midagi kahe peale välja nuputada. Kokku tuli päris mõnna moos. Kuna tema tunnetab oma hobust rohkem.

Kõigepealt hülgasime minu hobuse ja läksime Beautyt "rakendama". Lõime Boni nina ees ukse julmalt kinni. Mu tüdruk passis tükk aega akna taga, vahepeal oli ta ka aknast sees oma peaga. Pärast sai aru, et kui kõvasti uksest pressida, siis... ikkagi ei saa sisse.
Uudishimulik mõmmi, peab nagu 100% olema actioni sees, aga see mulle meeldib, kui talle igast huvitavad asjad meeldivad.

Algul käis Jaanika lihtsalt niimoodi taga nagu tavaliselt hobust ohjatakse (ma arvasin, et asja tuleks nii hästi rahulikult) hobuse taga. No, et hobune saaks aru, mida, mis ja milleks kõik see kõlin ja kolin tal sabas tolkneb. Kuna meil olid vanemad ohjad, siis ei läinud need kordevöö rõnagestest läbi ja meil tuli neid ohelikega pikedada ja nende kinnitus hakkas vastu päitsmeid õrna heli tegema, kuid Beautyt see ei kottinud.
Positiivne oli ka see, et Jaanika nõustus algust tegema ilma valjasteta. See on väga hea, sest tegelikult mina ei uskunud, et see hobune hakkab meil käima topeltkordel, sest ma olen näinud, mida ta tavalisel kordel teeb. Kuid topelt annabki sulle võimaluse hobusel takistada sisse astumast või välja sikutamast.
Kuna Beautyle ei meeldi eriti nöörid tema jalgade läheduses, sii tuli eriti hoolikas olla. Algul ta ehmatas (Bon ehmatas kaks korda rohkem, kuigi tema juures ei olnud, kuid nagu ma juba ütlesin, et tema peab ninapidi igas asjas olema), kuid pärast sai aru ja enam sama asja peale ei ehmatanud.

Vahepeal jäi beauty lihtsalt seisma ja vaatas lummatult neid ohjasid. Ei ehmatanud ega teinud midagi. Me Jaanikaga hullult naersime, et "mida ta teeb??"Sellist pilti ma nägin kuskil sel' ajal kui Bon alles kuu vanune oli. Kuid see pilt näitab selgelt, et ta ei ole veel suur. Kui inimlikust seisukohast võtta, siis ta ei ole veel emme saba alt välja saanud, kui meeldetuletuseks loomad on tegelikult hästi varakult iseseisvad. Kuid sellistele inimestele, kes jutust aru ei saa peab nii ütlema.
Lõpuks võisid need ohelikud joosta ükskõik, kui madalalt. Hea on tunda, kuis hobune sinuga tööd koos tahab teha. Ma ise arvasin, et vb sammust piisab, kui Beauty mõlemat pidi hästi kaasa töötab, et siis lõpetame ja kõik. Kui juhtus ime ja ta ise hakkas jooksma. Ma algul ütlesin, et porrvi Janka, et las ta teeb väheke kiiremat sammu, et laksuta keelega, et siis läheb kiiremale sammule ka läkski. Hiljem ilma käskluseta hakkas traavi kah tegema, siis me natsa traavisime, kuid trenn kokku ei kestnud üle 20 minuti.

Jälle uus algus

2007-01-05T22:46:00.000+02:00

Kolisime olude sunnil.
Ma poleks kunagi arvanud, et saatus meid Jaanikaga jälle kokku viib. Aga võta näpust ;) Nüüd oleme oma ema ja vanaisaga jälle ühise katuse all. Nii nagu alguses, kuid väheke teises kohas.

Mul on nii kahju, et ma ei saanud sel' ajal temaga koos olla. Ikkagi esimene treilerisõit. Pidin tööl olema. Ma poleks siis muidugi seal olnud, kui oleks teadnud, et kolimiseks läheb. See variant tuli nagu välk selgest taevast. Jaanika helistas ja pakkus sellise võimaluse välja (polek seda Jaanikast kunagi arvanud, ta ikka muretseb enda pärast tavaliselt rohkem).Ma olin valmis juba ise oma kodu juurde tema jaoks tingimused looma. Seepärast istusin mina nagu muhv laeva peal ja elasin tema seiklustele kaasa. See on selline tunne nagu oma lapse esimeste sammude mitte nägemine.
Õnneks läks kogu sõit valutult. Natuke plika pipardas, et mis kurat, kuhu te mind õige viite, sest Sireti juures on/oli ju hea! Nad panid tal korde tagumiku tagant läbi igaksjuhuks, siis ta korraks istus sinna peale ja seejärel läks treikusse. Aga treilerit ei võõrastanud ta ka absoluutselt. Teised läksid nuusutasid, kuid temal oli täitsa ükskõik. Tegevus toimus natuke pimedas, et siis ühest mutiaugust teise minemine ;)

Uues kodus oli meil kõik teistsugune. Pidime boksis käima öösel ja meil ei olnud peale meie emme teisi kamraade. Aga empsil oli vist täiega hea meel, sest tal oli jälle, kellega oma boksi jagada ja oma emotsioone näidata. Muidu pidi ta suhtlema oma isaga teiselt poolt kraavi(ei ole nagu suurem asi!). Natukene ta ikka veel närvelda, et kui Bon kuhugi kaugele toppama jääb ja kohe mutile järgi ei tule. väike hirm ikka jääb.

Lõpuks lasti mind kah koju mere pealt. Ja katsusin oma laisa tagumiku nii kiiresti kui võimalik Bon'i uude koju vedada, sest kui nüüd asu olla, siis ma ei olnud seda veel näinudki. Usaldasin täielikult Jaanikat.
"Võõras" tõi "veits" nänni. Ma ei viitsinud neile käest anda, sest seda oli niiiii palju. Pudistasin kõik maha. Laiskus ei ole normaalne!Kusjuures see juhtum, mis meil suvel oli, et ma panin Bon'i asemel Beautyle päitsed pähe... ma ei tunnegi ennast nii blondiinina, sest praegu ei tee neil absoluutselt vahet. Isegi Jaanika mitte! Bon'i lauk on vb natsa laiem, kuid nad on ühepikkused ja laiused ja tigedused. Bonist kasvab suurem hobune, kui seda Beauty on. Höhö.

Nad istusid varjuall, kus neil heina hoitakse ja ka vahest süüa antakse ;)

Muidu meil oli vaja nad üle kraavi meelitada. Nad mõlemad natsa kartsid tulla, vb lihaloomad, kelle söödaplats seal ees kohe on, hirmutasid neid natuke. Aga...... Bon oli esimene, kes tulema hakkas. Tema arg emme järgi. Maiusekott kah natuke aitas! Ma olen nii uhke, MINU loom on Janka omast ikkagi julgem või siis lollim ... ;)MINU loomal on täiesti kummaline kiiks juures. Tegelt on neid mitu, aga praegu sellel pildil on näha üks nendest. Meie nimetame seda miitsutamiseks, et kas peale millegi hea(kaera, antud juhul leiva ja porganid) söömist, ta nagu laseb pea alla ja luristab oma ilaga. Nagu naudiks järelmaitset? Mina küll ei oska sellel normaalset seletust leida.Me nüüd elame täiesti tavalises laudas. Mis on hobuste jaoks natuke ümber kujundatud. Boksid on tugevamad ja eraldi ventilatsioon jne...Meie kaaslasteks on neli jubedat hane. Hani ON koerast parem koduvalvur, sest nad oskavad teha hirmsat häält ja näha välja kah väga õudsad. Minu petsid igal juhul ära! Me elame oma emmega ühes boksis nüüd jälle. Oleme suured ja...... näljased

Šügish/talv

2006-11-26T12:03:00.000+02:00

Käisin tillukesi nunnutamas. Kõige paremad mõmmikud. Sellised kaisukarud, kellega tuleb mängides rääkida ja olla. Sest mina olen ju nende jaoks suht' võõras, tegelikult ikka täiesti võõras, kuidi tegelikult on nad harjunud, et keegi seal lisaks emme2 veel tegeleb.Oma plika on ikka selliseks puberteedikuks läinud, et jube kohe...

...kiusab endast vanemaid ja suuremaid ja võimukamaid(Uisat näiteks)

Väike sugulaste söömaaeg(nii rahulikud!).

Meil käis seal väikene kabjakorrastus ehk siis värkimine Siretiga. Mina pidin hobuseid vaimselt nõustama ;)
Proovisin, siis oma hobust ka, et kas ta äkki ära pole seda jala andmis kusnti unustanud. Ei, tema andis täitsa ilusti ja ilma mingi vastuhakuta. Kuigi oleks võinud arvata, et niiii amuu ei ole jalgu võtnud, et siis tekivad meil väiksed eriarvamused, aga ei.

2006-09-24T11:20:00.000+03:00

Ei teagi, kust alustada.
Niiii... ammu pole ju kirjutanud.
Sellel, aga on lihtne põhjus, pole lihtsalt Bon'i ammu vaatamas käinud(deam me). Nüüd olen ennast juba kõvasti parandanud ;) Sest suvi ja töö ning igasugused kiirustamised on läbi.
Siis uudiseid Martini talu mereäärsetelt karjamaadelt.
Bon'i iseloom peale karja viimist on lahedaks muutunud(nagu me ka ennustasime, et suur karjamaa on ikka täiesti teine asi, kui kahekesi kuskil olla ja kus Bon sai vabalt omavolitseda). Selline mummu-nunnu-näka-näka-käisest-kinni.
Algul ma arvasin, et ta ei tunne mind ära, kui ma sinna lähen. Kuid juhtus hoopis vastupidi, Bon oli ainuke, kes mulle järgi tuli, kui ma karjast natuke eemale jalutasin. Oleks ju võinud arvata, et tuleb enamus tattnokkadest, kuid ainult tema :D
Me juba indleme. Päris hirmus on mõelda, et selline väike könn võiks tiineks jääda.

Muidu meil läheb hästi, meil on oma parimad sõbrad kah juba(mis juba, see on liigne liialdus, kuid sobib ju siia):Tema on Sardell ehk Amentes(Riki X Ahots). Jõle mõnusa iseloomuga täkupoiss(ta on müügis kah!) Tema on meie väike sugulane Fatu ehk Fata Libelli. Hästi armas väike plika.

Ja meie tegemistel hoiab silma peal Siret. Need tuudid seal pildil on Rosante(esimene) ja Sardell.

2006-08-01T19:54:00.000+03:00

Bon on nüüd päriselt olnud rohkem, kui 24h Sireti juures. See olukord on lootust andev. Äkki ikka seekord ei jookse koju, sest tegime talle Jankaga šokiteraapiat, nimelt oli ta kaks kolma päeva üksinda oma Valgu kodus. Peaks vist piisama, et korralik üksindustunne tekitada.
Seekord ei olnud meie jalutuskäik üldse nii tore, kui eelmine kord oli(mehel ikka mälu on!). Mitu korda püüdis ta mind blokkida, et siis ise koju joosta ja siis veel lisaks paar korda tagant üsna valusasti üles lüüa(mina seljataga seismas)+tekitas mulle jalalaba peale mõnna sinika(midagi jalga eriti panna ei taha). Minu üllatuseks tuli isegi auto mööda sõidust vahetevahel paanika, aga tegelt meil on tavaliselt julmalt suva, kui autod meist mööda sõidavad. Ausalt ka! Üsna meie teekonna lõpus oli mingi jube masin, mis puhastas teeäärseid ja lõikas oksi(julm ragin ja krabin ja müra), kuid sellest läksime isegi mitte teist nägu tehes mööda. No on alles loom!
Kohapeale jõudes mõtlesime, et teeme seekord natuke teistmoodi, kui eelmine kord. Võtsin siis ta korde otsa, et tal mitte ära joosta lasta vaid, et kõik saaksid ikka teda nuusutada jne. Päris mitu korda oleks peaaegu kabjaga pihta saanud(nii oma tüdrukult, kui teistel tõukudelt). Lõpuks lasin ta lahti ja Bon pani juba eelnevalt ära jooksnud karja poole plagama(õnneks). Ja siis hakkas üks trall ja pillerkaar pihta.Lõpuks rahuneisd nad ka maha ja siis olid ainukesed, kes teda taga ajasid karjajuht Riki ja tema mehest poeg(veel väike, aga naised meeldivad väga!)Ühesõnaga asi rahunes.
Hoiame, siis pöidlad ja varbad pihus, et meie tüdruk ikka plääžile pidama saab!
-----------------------------------
Pildid tehtud Sireti poolt

2006-06-09T09:05:00.000+03:00

Ma loodan, et Bon andestab mulle eilse prohmaka(siiamaani veel punastan). Lammas nagu ma olen.
Läksime eile Berthaga Boni vaatama. Üle pika aja panin talle päitsed pähe ja võtsin kapju. Kuid kõigest ennem läheme toome päitsed ja ma hakkan neid nn. Bonile pähe ajama, ise lobisen Bertha ja Vallikiviga, omaette veel mõtlen, et Boni pea ei saa ju olla nii kiiresti ja nii palju kasvanud, et ma pean need kaks korda suuremaks tegema. Siis äkki käib põmm vastu mu jalga ja see toob mu just kui teadvusele ja oma ehamtuseks avastasin, et ma hakkasin päitsmeid Boni asemel Beautyle pähe ajama. Poleks Beauty mind löönud, siis arvatavsti oleksidki need talle pähe läinud. Nii "sarnased" on need kaks looma.

Muidu oli kõik peaaegu ok, aga Beauty jubedalt ikka võimutseb, kui nad Boniga koos on. Õpetab mu last ka veel inimest mitte asutama. Sellepärast tahakski, et selle tema Sireti juurde toomisega kiiresti läheks, kuid nüüd on veel üks suur takistus ees, Siret läks opile ja ma ei usu, et see taastumine nüüd nii kiiresti läheb. Niisiis tuleb meil veel nata oodata.
Muidu ta kabjad on jubdedalt täis kasvanud ja ega ta karjamaa peal eriti sõna ka ei kuula(jalutamine), aga ma olen täiesti kindel, et kui temaga välja minna, siis on kõik ok(nagu siis kui me Jausas "käisime"). Aga need kõrvad teevad mulle ka muret, kuigi ükspäev ajasin talle sõrmed kõrva(sest sinna näha, tema karvaste kõrvade pärast+veel tema siplemine) on peaaegu võimatu ja sealt leidsin ma vaid vaiku. Nii et ma ei oska midagi arvata.

Aga nüüd on nad niimoodi koos ja süda tilgub verd, kui mõtled, et teed Boni Sireti juurde viies ühe hobuse üksikuks.

2006-06-02T23:54:00.000+03:00

Vajutage pildile ja suurendage, kui võimalik(minu arvutis igatahes on) ja siis näete tegelasi, kes meie eluga seni seotud on olnud.
Ps. meil läheb hästi!

2006-05-23T20:28:00.000+03:00

Tänasest peale on meil uus kodu.
Audi aitähh, et sa olid see Bon'ile, kes sa olid(asendamatu).
Ära muretse, praegu te koos olla ei saa, kuid ma tean ükskord te kohtute nagunii!!

Famous & beautyful

2006-05-20T22:44:00.000+03:00

2006-05-12T22:26:00.000+03:00

Ohh täna oli mega tegus-ilus-lõbus-päikesepasiteline-töökas päev.
Kõigepealt käisin külas Bon'i uuel sugulasel, kes on u 2-3 päeva vana. Ta ema Rella on meie emme Beauty poolõde ema kaudu ja väikesel ilmakodanikul on Bon'iga ühine isa. Selle, milliseks sugulaseks teda nimetada jätan teie otsustada: Kuri emme Rella(Rallik X Eeta). Naljakas ongi see, et noored hobused kogunevad kõik väikese ümber, kuigi ema on natuke närviline. Mina küll nende asemel hoiaksin eemale mitte ei topiks oma nina juurde!

VäikesekeneVeel enne Kuulile jõudmist tervitasid mind lambad. Neid on seal kohas u. 50 ja nad on nii naljakate nägudega, kuid kahjuks on nad väga arad ja ma neid kihvatsid nägusid pildile ei saanud kahjuks.Meie õuele on ka rohelisus lõpuks jõudnud!

Läksin, siis oma loomakest kaema. Loomulikult oli ilm ülim, aga kahjuks leidsin ma sealt eest natukene haige ja liiga karvase looma. Mida rohkem ma teda silmitsesin seda rohkem haigena ta tundus.

1.Meil on näo peal mingi kahtlane ekseem. Ma arvan, aga ma ei tea, et see on sellest et tal on karv hästi paks ja nüüd karvavahetusega on nn. konditsioneer natuke paigast ära.
2. Kaela pealt on karvu maas. Ma loodan, et suve tulles saab see korda, sest esijalagde koha pealt(sealt samast, kust peaks sadulavöö käima) on samuti ära höörutud. Kuid ma leisdin sealt selle aastaja esimese puugi ja talle 100ga meeldis kui sealt sügatakse. Kusjuures ta on hakanud erilise innuga igalt poolt sügamist nautima.
3. Meil on silmadega midagi korrast ära. Loomulikult hakkasime seda kohe ravima käepäraste vahenditega.
4. Kabjad on jube korrast ära. Sireti peab kutsuma, sest surnud nahakiht on jube paksuks muutunud ja sinna jäävad kivid koguaeg kinni. Kahju vaesest loomast, sest kivid kapjade vahel teevad põrguvalu, kuid õnneks maa on pehme.

Aga Audis ja Bon olid see nädal 3 päeva järjest vabatahtlikult õues. Tõesti meie talliuks on nagu koguaeg lahti ja nad saavad sinna iga kell minna, kuid nemad otsustasid, et puhkavad karjamaal. Ma arvan, et osalt sellepärast, et Audi tahtis nii oma jalgade pärast ja Bon tahab Audi lähedal olla.Loomulikult on see ülim, kui sind tervitatakse hirnatusega ja Audi oma jämeda bassi puristusega. Need kaks on õnnelikud, et nad üksteisel olemas on. Ma arvan, et praegu ei lepiks kumbki nendest teineteise kaotusega.

Kuid läksin siis neile kaera valmistama(kaer likku ja porgandid hakkida)...... tal oli vaja tulla siis nillima akna taha. Ta teab väga hästi, et varsti on kaera aeg, kui ma olen saabunud. Väheke ta aknaraame(vb oma peegeldust hoopis) kartis, kuid lõpuks sai hirmust üle...... ja enesekindlus viis sihile ja väike porgandikonts langes ahnete hammaste vahele.Olen suur ja vägev kaelkirjak!

Mul on selline kaera "küpsetamise" tehnoloogia, et vana ämbri sees on mõrad ja põhja tegin ise kolm auku. Lasen sinna tulise vee ning lasen seista u. 15 minutit. Kõik tolm ja mustus voolab ämbrist välja(mustus ei jää sinna pidama vee näol) ja hiljem segan need koos porganditega. Kusjuures ämbrist ikka voolab suht' porine vesi välja, sest suht halb kaer on, kuid paremat ka lähedusest ei ole võtta hetkel.Meie lõunasöök on selline. Hakka kasvõi ise taimetoitlaseks!

Audi nagu kombekas vanaproua sööb oma toitu ilusti ilma igasuguste emotsioonideta

... Bon taob jalaga nii kaua kuni enamus kaera on maas ja ega ta ka siis ei jäta, ta peksab nii kaua kuni ämber tagurpidi on, et siis ...

...õnnelikult maast süüa. Loomulikult läheb pool söögist raisku, kuid olen juba ammust ilma tähele pannud, et Kuuli talu ümber on palju lindusid.Kitsed vallutavad ratast vahapeal. Tegelt on Hipo Vend täiesti võimeline minu rattasadula nahka panema, sest Anu oma ta pani ja mitte tibagi ei jäänud järgi.Ma rääkisin ennist sellest silmade probleemist. Panin tähele, et ta silma limaskestad olid punased(nagu inimeselgi muutuvad silmapõletiku korral) ja ta silmad rähmsid nii mis kole. Kärbestele need väga meeldisid ja nad olid seal sees. Mulle see vaatepilt eriti ei meeldinud ja loomal ka ju halb.
Valmistasin keskmise kangusega kummeliteed. Kummel on nii antibakteriaalse, kui põletiku vastase toimega. Hõõrusin ta silmi päris kõvasti. Kusjuures ta käitus väga kombekalt võrreldes nii mõnegi teise elukaga, kes ei lasknud valget vatti oma silma lähedalegi panna. Bon'ile natuke nagu isegi meeldis see, sest ta astus mulle lähemale, kuigi võiks arvataet silmade hõõrumine sellega ei ole just meeldiv tegevus looma jaoks, kes ei saa aru, mis toimub.

Kui kõht on täis, siis on aeg lebotada või siis leiba luusse lasta.See on meie uus jalutusnöör. Ma omast kogemusest väga-väga soovitan paanikakinnitusega. Täna kogesin esimest korda, kui kasulik see oli. Ma ei kujutagi ette, kuidas ma selle vana konksuga variandiga samamoodi oleks saanud toimida.Beauty uus maja. tal on nüüd jälle uus kodu, hetkel elab ta veel üksinda ja karjamaa ka suhteliselt halb, sest sealt pole kaua aega niidetud, kuid peaasi on ju omaniku rahulolu :(

Hobuse reproduktsioonitsükli iseärasused

2006-05-06T21:50:00.000+03:00

http://www.equigyn.ee/kursusetoo.htm

Joonistamine

2006-05-02T19:10:00.000+03:00

Õhtul saan teate, et Bon'i tuldakse homme hommikul üles joonistama. Kui nüüd täiesti aus olla, siis olin peaaegu unustanud, et Jaanika meie andmed EHS saatis.

Kusjuures ma ikka veel ei saa aru, et kui ma ratsaliidu kodukalt vaatan, siis ma saan aru, et seal on nii regsitreerimine + pass + kiip 500.- Meie maksame ju ligi 700.- (veel ei ole arvet saabunud). Aga kindlasti on asjal mingi väike konks, et äkki peab ratsaliidu omale juurde maksma midagi. Kui oleks lastud mul korraldada, siis oleksin ma võtnud kiibiga variandi. Ei oleks pärast mingit eraldi kiibitseerimist.

Eks ma kobisin siis hommikuks kohale. Juba varakult sai räägitud, et tüdruk peab olema korralik ja ei tohi rapsida ega rabeleda.

Mina hakkasin boksi koristama, äkki kuulen auto tuleb, jääb seisma ja tuututab. Meie Kadriga jookseme. Aga ennäe, tüdruk juba platsis. Eriti hästi minu sõna kuulanud. Kusjuures, kui Krista autost välja tuli, siis muutus tüdruk eriti vahvaks ja tahtsi talle sülle joosta.

Krista tervitas meie plikat, kui poissi. Ma ei tea, kas Janka või keegi oli meie hobukese täkuna üles andnud. Imelik. Siis hakkasime paberit kirjutama ja Krista küsib:"Täkk ikka veel?" Mina vasta:"Eee... ruun, phui mära!" Jätsin endast ikka päris toreda mulje, aga see on ka muidugi lahe, et täkukesest sai kohapeal mära.

Muidu ta käitus korralikult, kuigi tüdines õige kiiresti ära. Joonistamine hakkas nii kiiresti pihta, et mul polnud aega jalutusnööri tallist tuua ja muidugi mitte ka fotokat, millest tegelikult on kahju. Bon tahtis mitu korda Kristat lömastada. Siis kui nägu oli vaja joonistad keeras tagumiku ette(mitte ähvardavalt) ja kui oli vaja tagujalgu näidata, siis oli vaja ennast näoga pöörata. Kiitus Krista Seppale, kes kannatlikult kõik välja kannatas. Aga õnneks oli tegemist hobuinimesega, kes on noorte hobuste käitumisega tuttav ja ei teinud suurt numbrit.

Kui Bon oli joonistatud küsisime krista käest ka Audi kohta. Ta arvast, et Audil ei ole valus, sest kõõlused ja liigesed on täpselt tema haiguse järgi kujunenud. Kuni ta päris pikali ei jää, siis võib teda pidada. Jääme siiski Siibojat ootama ja vaatame, mis tema meile ütleb, sest pädevamat inimest me Eestist ei leiagi.

Bõuni bounce

2006-04-11T21:08:00.000+03:00

Liiga palju vihma, aga lumi on ära sulanud, liiga palju soppa, aga päevad on pikemaks muutunud.Ühesõnaga: suvi tuleb!

Käisime Boniga metsas oksi korjamas. Selline ürgne kuusemets asub meil maja ümber. Naljakas on see, et ühel pool teed on tavaline sarapuu "kasvandus" ja teisel pool selline sume laas, kus sügiseti ja kevadeti kasvavad igat sorti seened.

Olen tähelepannud, et Bon koorib samamoodi puid, kui kitsed. Mõtlesin, et lähen ja korjan Audile ka oksi. Ja kui Auts ei taha, siis söövad kitsed need oksad ära. Milliseid oksi valida sain ma aru sellest, kui Bon neid sõi, siis ma arvasin, et need peaks ka Audile meeldima.

Selline nägi välja meie korjatud "tallikaunistus"

Selline hunnik on eestpoolt vaadates päris hirmus, aga kui teiselt poolt metsast tuleme, siis ei ole midagi hullu, isegi teist nägu ei olnud vaja teha.Bon tahtis mängida ja hakkas hullupööra galopitama, vahepeal käis isegi külg maas, sest oli ju lumine ja libe.

Minu eilne sünnipäev

2006-03-12T10:28:00.000+02:00

Vaatamata oma kaua oodatud sünnale olime Erelyga nagu kolm kopikat tallis. Viisime teistele ka muffineid --> it makes life happyer ja porksi shukšidele!! Tahtsin oma väikese õega koos talli koristada, kuid sellest ei tulnud midagi välja, sest keegi oli juba minu eest selle ära teinud, huvitav küll mille pärast?!:) Aitähh Raimo!

Jäi rohkem aega mummuga tegeleda. Aga mis ERILINE tegelemine meil ikka on: võtame kapju ja vahetevahel puhastame neid ka(see pilt on minu 4 aastase õe tehtud) ja...... kasutame väikest Bon'i kui praktilist õppematerjali. Nimelt ahan et mu õekene-väikene saaks juba väiksena hobusehirmust jagu, sest paratamult kardavad nad endast suuremaid loomi, kellege neil varem kontakti pole olnud. Sellepärast palusin tal puhastada, nii pehme, kui kõva harjaga, kuid ta ei saanud aru, miks teha selle kõva harjaga hobusele "haiget" ja tahtis vaid pehme harjaga puhastada. Üsna tubli oli, kui vaid ta oleks ulatanud!... peale seda jalutusnöör järgi ja õuest välja lume sisse jooksma või siis niisama hängimine.... ..ja progandi "õgimine". Naljakas on see, et ta ei ole harjunud leiba/porgandit sööma. Ta ei lähe üldse pöördesse, kui ma seda talle pakun. Kuid teised hobused seisavad kasvõi esijalgade peal, et saaks midagigi. Sellel pildil on lumi talle maitsvam, kui tükike porgandit, mille ma lauale panin, sest sinna see tükike jäigi!

Erely ei saanud aru, miks hobune ta mütsi tahab süüa. Igakord ütles mulle, et tema Bon'i juurde ei lähe, sest ta tahab minu mütsi ära süüa. Tegelt Bon lihtsalt ei saanud aru, et kuidas ta saab kellegi pead nuusutada, sest kõik, kes tema ümber on, on enamus ju suured(ja hirmsad). Bon'il oli veel eriti lõbus, kui Erely kükitas ;) Proovisin, kuidas üks väike türduk saab hakkama väikse hullu hobusega. Sai päris hästi, kuigi lumi oli põlvini ja Bon tahtis selles joosta. Ma olen oma väikese õe üle õnnelik, et ta julges ikka, mina küll ei oleks! Aga ma arvan, et ta võttis Bon'i kui koera, kes sõnakuulekalt temale järgnes. Bon ei saanud midagi aru, et miks ta minu järgi tulema ei pea vaid selle päkapikuga minema peab. Midagi hullu ei juhtunud, kuigi mustema fantaasiaga inimene võiks siin ilusaid tsenaariume välja mõelda. Aga ma usaldan neid mõlemaid!

2006-03-10T19:49:00.000+02:00

Selline näeb välja õhtune tervitus Kuuli talu moodi, päike loojumas ja loomad mõllamas üksteisega.
Pole ammu kirjutanud. Tean ja tunnistan end süüdi, kuid ega midagi huvitavat meie elus ka toimunud pole. Aga nüüd eelmine nädalavahetus oli! Sellest nüüd kavatsengi lähemalt rääkida.

Meie tungival nõudmisel käis värkija. Oli ka TEGELIKULT viimane aeg, sest noortele on soovituslikult vaja, et keegi asjatundja käiks nende kapjasid jälgimas(et midagi, mida tavainimese silm ei oska märgata valesti ei oleks). Igakord ei pea vb kohe tange kapja lööma, kuid see teadmine, et kõik on korras on kulda väärt!

Olin vist ise rohkem närvis, kui hobune, sest eks see oli ju ka väikest viisi minule "tõe hetk" kuidas ma oma hobust kasvatanud olen. Või õigemini, kuidas olen ma talle suutnud selgitada kapjade üles tõstmise eesmärki ja vajadust. Minu arust olim me hästi tublid, sest kunagi varem ei olnud me niii kaua hoitnud oma jalga üleval(kõiki nelja!!). Natuke punnis alguses vastu, kuid meil oli hea värkija, kes tahtis, et hobusele jääks esimeset korrast head mälestused. No on ju neid hobuseid, kes värkija lähendes läbi seina tahavad joosta. Lõpus tuli juba väsimus kallale, siis hakkasime ka hüplema.

Vb sellest värkimisest tuli natuke midagi muud ka välja. See, et hobune ei toetunud mulle, kuigi ma oleks seda soovinud. Sellesmõttes, et emotsionaalselt oleks ma tahtnd, et ta pööraks tähelepanu minule ja mina saaks talle toeks olla, kuid ju siis ei ole meie vahel nii head sidet. Tüdruk ei võtnud isegi leiba vaid pudistas selle suust välja! Mul oli möga leib! Siit märkus: järgminekord ära näe vaeva leiva kuivatamisega, sest Bon seda nagunii ei taha.

Pärast meie värkimist läksime ühs suure eestlase juurde, kelle esijalgade tegemine oli ikka nii vaevarikas, kui veel olla saab. Siis me Siretiga tänasime jumalat, et on olemas väikeste jalgadega väikesed hobused.
-------------------------------------------- Tegelt on meie elus küll midagi juhtunud. Meie emme on nüüdsest uuest kodus. Ta ei tule enam kunagi tagasi. Aga ma loodan, et meie teed viivad meid ikka kokku mõnikord.
Sellepärast olen ma väga õnnelik, et meil on tädi Audi, sest muidu me peaksime üksinda hängima ja see oleks väikesele hobusele väga suur piin ja mõjuks ta sirgumisele kahjulikult. Aga tegelikult tundus mulle juba peale võõrutamist, et Bon hoiab Audiga rohkem kokku, kui oma emaBeautyga.

Meil on üks asi veel teistmoodi, kui muidu. Nimelt Samurai ehk Vanaisa on ka müügis. Tahaks et tema tulevik tuleks väga helge, sest ta on palju kannatanud ja valestikasvatatud hobune. Kuid ta hing on ilus ja ma näen ta silmadest, et kui keegi viitsiks tema peale oma aega suunata, siis tuleks temast tubli hobune, sest hetkel on ta väga-väga ustav, kuid tal on oma krutskid.
Sämmu on ju tegelt väga kurva saatusega loom. kes hipodroomilt kanti maha, sest ema hülgas ta. Väike Samurai püüdis vist minna imeme, kui sai emalt jalaga ja see murdis ta esijala. Hiljem pistis keegi idioot ta ühte boksi koeraga, kes hammustas ta saba, mis hiljem mädanemise tõttu lõigata sootuks ära. Pärast Hipodroomi sattus ta Sõrule, kus temaga kärutati ainult galoppe sõita.
----------
See kõik toimus siis eelmine nädalavahetus. Nüüd eile(reedel) käisin ka Boni juures ja kiusasin teda natuke. Talle ei meeldinud see, et ma tahtsin, et ta karjamaa peal LIHTSALT jookseks. Alguses pani okastraadi alt lihtalt läbi. Ai, kuidas see võis valus olla! Aga pärast ma olin targem ja ei laksnud enam teda ja siis ta paanitses igakord, kuid head pilti ma ikkagi ei saanud. Aga tema sain natuke joosta. Kusjuures hiljem peale ilget hirmu jooksu ta ilusti lasi ennast mul kinni võtta. Ma arvasin, et tead enam ei saa temaga kontakti tükk aega, aga läks hoopis teistpidi. Midagi ikka peab, siis meie vahel olema.Ja nii me siis kärutasime, ikka edasi ja tagasi. Põhjus oli selles, et ma tahtsin vaheldust meie koosolemistesse ja ühte head pilti selle mõnusa lumega.Sellised lumeninad on tore olla. Eriti naljaks minule, kui ta minu fotokat ära tahab süüa ja mina samal ajal püüan meeleheitlikult tema vuntsist pilti teha.

Ma ajasin teda ümber heinarulli taga, ei lasknud teda heina sööma vend läks nii pöördesse, et kurvide võtmine läks paksu lume sees üsna raske,kuid ega ta oma jonni siiski ei jätnud, ma ka mitte! Bon oli just hetk tagasi külili käinud ja jooksis nüüd nagu segane lumega üleni koos ringi, aga ega rahulikuks ka ei või jääda. Nüüd vend on uhke oma suutäie heina üle!
Ma arvasin, et kui ma kaua teda taga ajan, siis Audi tuleb ja hammustab mind tagumikust, sest me jooksime koguaeg ümber tema ja ta jäi meie teele ette ja siis me ronisime tema alt ja vahest Bon tahtis ka ple tema minna, kuid see ei tahtnud eriti õnnestuda.

Meie olime siis ametlikud sellised. Selline on Bon'i jonnimise nägu.

kõigest -24 kraadi

2006-01-23T20:27:00.000+02:00

Käisin siis... ja olin ka loomulikult.

Külm oli. Mei talli eihitus on ikka totaalselt vale. Külmad kiviseinad: suvel on jahedad ja talvel külmetavad sajaga. St. et praegu on tallis on hästi külm, kuigi peaks olema soe(hobused pidid ju ise kütma..). Kuna mina ei lubanud lage ehitada(õhku jääks väheks ja see oleks palju hullem variant, kui see et kül on), siis suvel lööme katuse seest poolt laudadega üle. Siis peaks rohkem pidama sooja.

Praegu saavad hobused topelt süüa. Heinad, kaerad, porgandid kõik topelt, et neil oleks rohkem energiat ennast kütta. Kusjuures nina nad ei taha üldse välja pista. Kes see rääkis meil, et hobused on iga ilmaga õues. Et nad üldse ei tahagi boksis kinni olla. :)Bee-Bee oli meil toas. Külmetas ju! Ta on selline mitte-haisev-sokk, kes on toas patjade vahel üles kasvanud!

Alguses panid nad kitsed hobuste juurde(koos soojem), kuid sellest ei tulnud midagi välja(ikka oli külm). Nüüdsest asuvad nad saunas, kus nende jaoks kütetakse kaminat :)

Ja Hipo-Vennal on selline ürp

Me käisime külma pärast ainult lühikesel jalutuskäigul. Meiega koos tulid ka Janka ja isa Samurai. Vot siis tundus mulle, et minu väikseke on palju targem ja taltsam, kui täkuke. Kes pidi maanteel peaaegu auto akna sisse lööma oma kapjadega. Maantee ei ole loomulikult selline suur ja lai, kus auto järgi vurab auto, no ütleme nii et liiklus on väga-väga hõre. Meie olime aga vaiksed ja rahulikud. Üks asi sai selgeks, et ta ei salli, kui auto selja tagant tuleb. Seda peab veel "treenima"!
Maja juures tegi mulle väikest ehmatust: mina rahulikult lähen üle betoonist valatud kõnnitee ja tema lollike hüppab üle selle, see on asi mida ma ei osanud oodata. Ja pärast tuli rahulikult üle ja tagasi tulles jälle hüppas. Vot kui hirmus lugu.
Tegime tuvust erinevate plekist mürakatega. Oi, kus need tegid hirmsat häält, kuid paanikat ei tekkinud.
Ja üldse olen ma temaga koos saanud kindlamaks. Ei karda asju, mida ta teeb ja juba naeran igasuguste torsute peale jne.

14. jaanuar, laupäev

2006-01-15T12:20:00.000+02:00

"Tere hommikust loomad!"
Sellised näevad välja pisut unised ja näljased hommikused näod(vahvad kas pole):

Peale äratus väike hommikune jook(ikka Bon esimesena)!

Täna oli siis see "jube" päev, kui andsime plikale ussirohtu. Ma tean, et see ussirohu andmise aeg on meil totaalselt valel ajal, kuid Sämmul kahtlusta Jaanikas usse, siis tegime tervele tallile ussi-tõrje.

Rohuks oli meil Embotape: Meil apteegis midagi muud ei müüda, et siis teise sordi tahtmise korral tuleb varem ette tellida või kuskilt mujalt tuua. Kuna eelmine kord sai ta mingit kaneeli&õuna maitselist möksi, ei ole hullu midagi. Järgmine kord kindlasti tahan vahetada selle rohu, millegi muu vastu. On ju soovitatud rohtusid vahetada. Selline näeb välja "süstal", mille ots pannakse suunurgast sisse ja manustatakse rohi. Võimalikult kiiresti ja väikeste kogustena(muidu võib hobune kõik välja suust ajada) eriti kui on suurem hobune ja kogused ka suuremad. Korki ei tasuk suure paanika korral ära kaotada, kuna väikste hobuste puhul saab seda rohtu mitu korda manustama. Ja beabki ju! Sel' juhul saab selle külma panna. Meie anname nüüd jälle 2 nädala pärast jälle. Selline näeb välja mõõdik, kus parem poolne ots on keeratav ja see keeratakse sinna maani, kui suure koguse rohtu saab manustada, siis ei lähe kogus suuremaks ega jää väiksemaks.

Võtame arvesse, et ma andsin esimest korda elus hobusele ussirohtu. Teoorias olen tugev ja olen muidugi ka näinud, kuidas seda antakse ja kõrval seisis inimene, kes on oma elus väga suure koguse ussirohtu erinevatele hobustele sisse söötnud.
Algus ei olnud eriti roosiline. Seisin siis temast paremal, kus ma tavaliselt temaga tegeledes ei seisa. Kui jalutan jään alati temast paremale poole. Ta püüdis korduvalt pead mu käest ära tõmmata. Mulle tundus, et ma jäängi sinna süstal ühes käes ja rabelev hobune teises seisma. Paar korda sain korralikult vastu lõugu ka. Paras mulle, mis ma tobin siis oma nina sinna, kuhu ei ole vaja!
Siis astusin paremale poolele ja hobune jäi vaikseks ning lasi koduvalt endale süstla otsa suhu panna(ennem ei lasknud süsdalt vatu ninagi). Natuke puterdas suust välja(andsime veidi rohkem sellepärast), kuid mitte eriti suure koguse.

"Tubli väike hobune Bon!"

Peale draumeerivaid hetki sai Bon heina sööma koos vanaise Samuraiga

"Mine ära, ma ei taha et sa mind pildistad!"

Janka teeb heina lahti. Emme Beauty on siis üksinda "oma aias"

Meil on sellised sokid tagujalgadel(arvatavasti päritud vanaisalt), sest issi sokid on natuke pikemad.

Vahepeal on seltsilisi juurde lisandunud(Mary ja Hipo-Vend)!

"Meil juba sonks pöörab" Ma arvan, et ta ei tule eriti paksu lakaga loom(kuigi emal on hästi võimas lakk). Ju ta saab endale sellise tavalise traavli laka.
Hipo-Vend on hull kits. Igakord, kui ta kitsikust(kitsede oma kodu) lahti lastakse, siis ta jookseb talli ja nuusutab prügikasti üle, et ÄKKI on sinna öö jooksul midagi söödavat tekkinud.

Antud pildil ma koristan talli ja ei taha, et ta mul jalus oleks, kuid tema ikka peab. Kuigi on ta selle koha kõige paksem kits mahub ta sellistest kohtadest sisse, kust teised väiksemad kitsed ei mahu :)Ma olen niiii väike ja nunnu!

Nüüd selline väike pildiline tõestusmaterjal, et kõhualune ei tekita mingit probleemie...

... ega jalgade puhastamine

Seal maas oli selline kile, mida sai kollina kasutada. Alguses astusin ise sinna peale, siis astus ise ja lõpuks sahises see seal niisama ilma paanikat tekitamata. Kuigi ega hirmust ikkagi üle ei saanud. Aga nüüd hakkame seda päris tihedalt katsumas käima ;)Beautyga koos puhastasin teda. Tõeliselt nostalgiline hetk tekkis, sest kunagi varem olime ka nagu nii teinud(siis kui veel Triiivi minuga oli). Bon käitus tõeliselt hästi, ilm oli super...

Igavusest tuleb palki närida!

Siis mureliku näoga olla!

Ta saba võikski jääda sellist värvi. Pragu on tal see nii õhuke, et mina küll ei hakka harjaga seda eriti rüüstama. Suurema mustuse korjan kätega ära.Meil on selline paks talvekasukas peal, et sapuru on seal vahel tonnide viisi!

Ma lasin Jprgenil ka teda puhastada. Pole midagi hullu, laseb ka võõrmad, kui mina endale ligi ja kõhualt puhastama!

"Võta ma enam ei viitsi!"

Nüü asume oma teekonnale, mis kulges mööda suurt maanteed ja jääväljasid ja väikseid künkaid ja hrimutavaid autosid ja ründavadi koeri!

Vahepeal tuli tasuta autopuhastajat mängida! Muidugi mitte eriti tore tegevus, kuid annab selgelt märku, et lakukivi on otsas ja tuleb neile uus tuua!

Me käisime sellise noore männiku vahel mängimas minu-jälgimise-mängu. Me käime seal suurte ratsahobustega. Kiht on manööverdada ja hobuse kuulekust testida. Bon oli üli tubli, kuigi lõpuks hakkas tahtma oma teed minna, kuid selle saime ka selgeks, et ega-ikka-ei-lähe-küll- sinna-kuhu-ise-tahad!
Ennem männikut olime üle elanud päris mitu šokki. Vähemalt mina küll. Kõigepealt Bon'i katse minust üle joosta(ja ma ei saanud aru, mille pärast). Siis tahtis ta keset teed seisma jääda, kui auto kaugelt lähenemas oli. Ma olin nii paanika, et oleks om apükstest välja hüpanud. Lähme üle tee-auto tuleb-ja tema jääb keset teed seisma. Ja tema kardab ju meil autosid.
Siis tema auto-paanika. Igakord kui auto möödub, siis paanitseme. Lõpuks sain ma ise nii kindlaks, et enam ei kartnud, kui auto tuli; pöörasin ta auto poole ja toetasin jalad kõvasti vastu maad ja küünarnukk vastu kaela juhul kui hüppama peaks hakkama hüppama. Ega ta igakord ka ei hüpanud. See olenes auto kiirusest.
Ja lõpuks tuli meie poole hirmsa jooksuga üks külakoer. Bon ei teinud välja, aga ma ise hakkasin paanitsema ning karjusin üle küla korale "FUUU!!" ja läinud ta oligi. Ja otsas olid ka meie päeva kõrghetked.
Päris pikk matk oli! Igasuguste teeoludega. Kahjuks ühtegi metslooma ei näinud. Vahepeal, kui tee lubas, siis jooksime. Ta päitsest kinni hoides eriti ei traavi, kuid kui korde on pikalt, siis hakkab kohe jooksma. Minus mööda ei taha joosta. Arvestab täpselt minu järgi oma kiiruse.Meil oli selliseid hästi huvitavaid kohti, kus ühel pool oli kallaguga liuväli ja teisel pool sügav kraav ning nende vahel peenike jääta riba.

Vahepeal pani ta nagu päris uiutaja. Aru ei saa, et võiks teeärres käia. Tema ikka kiit ja kääts jää peal. Omaasi. Lõpuks ikka suunasin ta enda kõrvale lume sisse ja seal ta ka püsis.

Vahpeal meeliülendavad vaated päikeseloojangust!

Kohe oleme kodus. Bon piuksus täpselt minu kõrva ääres nii kõvasti, et lõi mul kõrva lukku ja esihambad valutama!

Lõpuks kodus.

Audi vaim!

Tüdruk mängi meil koletist. Nii kaua on ta sellise näoga kuni teda puutud. Kui teed pai, siis on kõik ok ja kurja nägu ei ole kuskil. Samasugune nägu on tal ka siis, kui tema ei saa esimesena vett, siis ta teeb nii kurja nägu ja peksab jalaga vastu seina. Audi hammustas teda ükskord teda sellepärast!

Head ööd ilustüdruk!

8.jaanuar esmaspäev

2006-01-13T18:50:00.000+02:00

Oli ilus emaspäevase päeva õhtu poolik. Kuna mul oli kooli 1. päev ja õppida palju ei antud, siis ma sain aega külastada Kuuli talu "loomaaeda" Ütlemata tore on on üksinda seal toimetada, keegi ei sega, koristades võid loota vaid iseendale ;)
Puhastasin bokse, tõin heina ning tegin muud tavaliselt vajalikke asju(nii nagu ikka talitatakse hoolealuseid).
Minu jaoks oli ilus/õnnestunud päev, sest midagi märkimisväärset ei juhtunud(keegi mind ei hammustanud peale Hipo Venna, ei löönud, ei olnud haige, ei jooksnud ära, saepuru oli lõpuks toodud, ise ka ei teinud mindagi lolli jne). Sain isegi proua Beautyga ühel väljakul viibida ilma, et ta mulle mingeid nägusid oleks teinud! Ta oli sellise nillija-ninnu-nännu näoga, et ma oleks pidanud ta õhtul oma kaissu võtma! Ma arvan, et põhiline asi oli selles, et mul oli kaasas Põltsamaalt toodud leiba ja ju see on siis parema(inimeseloomad igatahes armastavad seda!) maitsega, kui meie oma Hiiumaa omadel :) Kitsed hullusid ka!

Hakkasin nagu kord ja kohus Bon'i puhastama. No sellepärast ma seal ju käingi, et teda endaga/inimesega harjutada/no ärgem tegelt liialdagem pigem käin ma seal nii harva, et hoian tal meeles, et kes ma olen, et ta ikka ää ei unustakse, et ma ka olemas olen, sest meil tuleb üksteist päris kaua taluda.
Mulle läks väga hinge see, et Jaanika ütles, et ma ei julge tal isegi jalga võtta, et mis kasvataja ma olen, et mul pole nagu mingit õigust tema tuleviku üle otsustada(mis on loomulikult loll jutt, sest TEMA pani oma hobusele sadula selga juba 2 aastasel, mis siis et ta on POOL traavel, aga ikkagi!) Eks see natuke ju himrutabki, kui eelmine suvi sain haledalt hobustelt peksa(korduvad hammustamised, jalaga löömine), siis veel Bon'ilt jalaga(väike mats, aga võtab hulgaks ajaks isu ära ta tagujala ulatusse sattuda!). No, siis ma olen igakord väga meelitatud, kui õnnestub kõik nagu peab. Viimane kord, kui jalgade võtmine ei õnnestunud oli tabanipäeval, kui ma ta puhastamisega ära tüütasin(noor hobune ju!) ja siis hakkas ta lolli mängima(ümber puu kõndima jne). Aga nüüd läksin talli ja võtsin kohe ta jalad ette, ei teinud teistnägugi selle peale. Siit üks meelespea: alati puhastan Bon'i jalad ennem ja alles siis keha, tehes väikseid vaheaegu.
Ma võtsin ta jalgu kaks korda. Esimest korda kordega talli külge aheldatuna(korde käib mul üle nina, sest kinnituskohad on väga kõrgel ja muidu, kui korde läheks sealt, kus ta muidu peaks oleks ta pea väga ülesse tõstetud ja ta tasakaal kannataks selle all) ja teist korda täiesti lahtisena. Natuke kõikus mul lahtisena kiiga- kaaga kui ma esijala hoidmisega natuke liiga kauaks jäin, kuid muidu oli ok. Teda saab siis talli sees vabalt puhastada, et ei oleks seda tüütut aheldamist.
Saate aru, ta on nii rahulik, et ma saan kabi käes sellest pilti teha!
Mulle endale tundub, et oleks aeg kabjavärkija kutsuda. Pole ju asjatundja, kuid siiamaani vist ei ole olnud vajagi värkida. Ja poleks saanud ka sest, kes tahaks mingi metsiku hobuse, kes ei oska jalgugi hoida kapju lõigata. See oleks nii inimesele, kui hobusele ohtlik! Õeldakse ju, et noore hobuse kabjad kasvavad väga kiiresti ja tuleks regulaarselt hooldada. Meil veel eriti tuleks kõigi loomade jalgu hästi jälgida/hoolitseda(mida me ka teinud oleme), sest meil seisavad nad betooni peal(ei ole hobuse jalgadele eriti hea pinnas). Üritame hoida allapanu nii suure kui võimalik, et vähegi leevendada seda halba olukorda.

Jaanika rääkis, et Bon'i pidi kaera süües väga halvasti käituma. Keerab tagumiku ette ja tahab tagurpidi rünnakut teha. Kui ta tahaks hammustada, siis oleks kõik kontrolli all, aga ... Jaanika oli ta peale väga kuri olnud, kuid sellest polnud vist kasu või on kasutegur märgatav väga pika aja jooksul ;)
Boksis ta üldse kipub ärplema jubedalt lidutama ja lolli mängimai. Kui ta boksi juurde minna, siis ta teeb niimoodi, ise on nii uudishimulik, aga igaksjuhuk vits peaks ikka kurjasti käituma!. Miks ta küll huvitab nii teeb? "Oma Hobust" lugesin, et see "jube nägu"(kõrvad kõvasti vastu pead ja silmad punnis) ei ole midagi muud, kui katse oma toitu kaitsta. Võta siis näpust, kas asi on ka ilma heinata boksis toidu kaitsmises?! Kasta äkki tunneb hoopis, et ta territooriumikle on tungitud või püüab väiksel territooriumil, kus tal eest ära jooksmise võimalust pole kuidagi teistmoodi kaitsta.
Mulle see vastikul käitumise jutt ei meeldinud. Otsustasin, et võtan ta oma keskkonast välja. Mulle ei meeldi sellised koeradki, kes ei lase peremehel oma toidu juurde minna, mis siis veel minu oma enda hoole all olevast hobusest rääkida! Ei teinud ta suuremat nägu ta midagi, peitsin toidu ära(enda seljataha) ja mängisin temaga. Ta oli täiesti nõus toidus loobuma, et mitte minuga ühes kohas veeta. Pärast oli nii pingevaba, et mängi ämbriga(esimest korda nägin!)
Homme lähen ja katsetan boksis olles, et kuidas ta siis käitub. Olen valmis vabatahtlikul valmis surma saama(peaks sõjaväkke astuma) :D Eks ole tore ju iseenast pildistada. But the main point preili hakkab tasapidi minust pikemaks saama juba!

Head ööd väike Bonbon!

Tabanipäev.

2005-12-28T00:09:00.000+02:00

Eile oli tabuna päev (http://www.lemmik.ee/index.php?142284) kusjuures mul polnud õrna aimugi, et hobustel ka oma pidu päev on! Aga see tore ju, see võiks kuidagi kinnistuda eesti veel arnevasse hobumaailmas ;) Neid ülitakasid ja trrusid loomasid tuleks igapäev tegelikult austada!

No vot. Sellel päeval on üks selline komme, et hobune tuleb hästi puhtaks teha(ma temaga ümber kiriku ei saa ju sõita, kaeraga ei raatsi loopida ja õlut peale hea meelega ei kallaks), kui neid asju teha, siis on aastaks ajaks loom terve ja kosub ilusasti. No ma siis võtisn seda asja tõsiselt(vanasti oli igasugustel uskumustel oma tõetera sees) ja alustasin puhastamist kuskil poole neljast ja puhastasin ja puhatsasin, hakkas juba hämarduma(mulle endale tundus see kuidagi hästi imelik, et nii kaua aega võttis ja ma polnud veel tagumikunigi jõudnud). Hakkasin kapju tegema, esimese kapja sain tehtud ja siis hakkas pihta pull, mida mina eriti ei kannata. Temalt ei saanud esimest kapjagi kätte, rääkimata tagumistest, mis on nagunii keerulisemad. Kargajs ja hüppas seal ümber puu, peksis jalaga vastu maad ja tegi puujalga. Kutsusin Jaanika(hädapätakas nagu ma olen) ja ta viis hobuse talli ning võttis ilusti kapju ja julgestas natuke ka mind neid võtma. Saime ilusti kõik käpad puhtaks ;)

Paanika tekkimise põhju(minu arust): hakkas üsna pimedaks minema ja teised hobused olid tallis ning väiksel hingel hakkas hirm ja ta tahtis koos teistega sooja ja valgesse tuppa minna. Ja loomulikult palju räägitud ära tüdinemine, sest päris kaua olin ju temaga seal ühe koha peal tegelenud. Mina paremat põhjenudst ei leia, sest miks muidu ta tallis rahunes.

Täna hommikul läksin tegin teised hobused ilusti ära. Bonil on vastik komme boksis toigedseda, mitte otseselt hammustada või lüüa, aga need kõrvad käivad tal päris kõvasti ja tihti vastu pead. Päris vastik! No see selleks, aga panin ta talli vahekäiku ja tegin ilusti üksinda kabjad ära. tagujalgadega oli minu arguse pärast veitsa probleeme(see ei ole hobuse viga ju), aga ära tegin!! Ja ikka veel imestan, et temalt saab jalgu nii hästi võtta(kahju et mul ühtegi pilti pole siia panna)!

Aga, ma panen siia Bon'i esimese päeva pildid(no, et kaotsi ei läheks), vaatage ja imetlege, kui kiiresti üks lapseke võib kasvada.
Ma mäletan enda esimest emotsiooni seoses ühe kakerdava mättaga: "Issand nii armas!". Beauty oli kuri.

Jingel Bell Rock

2005-12-24T21:45:00.000+02:00

http://www.sustainabledressage.net

Väga kasulik link. Küll adresseritud koolisõiduga tegeljatele, kuid koolisõidu algelemendid on igasuguse ratsastuse alused nagu me kõik seda väga hästi teame!!

Täna on pidpäiv. Käisin oma nupsukesi ka õnnitlemas. Päris mummud olid. Talli uks oli pärani ja kangelasema Beauty võis käia sisse välja nii kui ise tahdis. Bon oli vanatädi Audiga puuri pandud(ehks siis latrisse). Neil käid sela intensiivne võõrutamis programm.
Mõnus eks? ;)

Tuuli tegi

2005-12-22T20:09:00.000+02:00

http://www.freeforum101.com/forum/index.php?mforum=samuraijr

Rännak

2005-12-20T19:07:00.000+02:00

Olen siin omaette mõelnud, et Bonist võiks saada rännaku hobune. Minu jaoks selline sümpaatne ala; ei lõhu hobust nii palju, kui seda teeb hüppesport, selle jaoks on vaja vähem oskuseid, kui koolisõidu jaoks(mille jaoks ei ole traavlid ideaalsed kah nagunii) ja pealekauba arendab see sinu ja hobuse vahelist koostööd kuna hobust pead väga hästi tunnetama, et rännakus edukas olla.
Tegelikult on palju asju, mis sellele vastu räägivad, nagu näiteks see, et ta on kartlik. Traavlite närvisüsteem ei ole üldse loodud väga hea. Lugesin kuskilt, et nad kiiremini jookseksid on nad aretatud natuke nõrganävilised.
AGA ma loodan, et seda saab muuta. Tugev töö igasuguste "kollidega" peaks natke hirmu leevendama ja usaldus inimese vastu.
Hetkel püüan välja mõelda kollide edetabelit, millest alustada, mis oleks sellised kergemad ajsad ja siis järjest aeglaselt uute ja hullemate peale liikuda.
Ma tean, kui palju sõltub vana hobuse kartlikkus tujudest. Loomulikult tuleb arvestada ka seda fakti, et inimene ei oska tajuda, kuidas hobune üht või teist asja näeb. Asi, mis meie jaoks on süütu võib hobusele üsna hirmus tunduda. Ja oleneb, mis pidi sa liigud ka, kui kodust eemale, siis on kollid eriti hirmsad, aga kui kodu poole, siis ei ole enam nii hirmus midagi.

Bon on nüüd selle ajaga, mil' ma pole siia kirjutanud hästi palju muutunud. Mees annab juba jalgu, küll vahest rapsib natuke, kuid kui lähed julgelt ja võtad jala ilusti üles, siis on ok. Ja see oskus tuli tal ainult kolme korra harjutamise peale. Tõesti rohkem ei proovitud ja nüüd on juba ta nii hea, et ei pea pabistama.
Küll on probleemid: miks ta ei lase ennast igalt poolt katsuda? Ma ise arvan, et see on jonn, mis nagu jalgadegi puhul üle läheb. Ma väga-väga loodan, et see toimub kiiresti. Siis, kui ma teda kammin ja näen, et tagujalg tõuseb, siis kohe hakkan seda kohta kõvemini sügama kuni ta saab aru, et sellest jalaga vehkimisest ei ole kasuMe käime vahetevahel jalutamas ka maantee läheduses ja siis ta kardab autosid nagu tuld. Varem ta kartis ka märke, kuid nüüs on see üle läinud. Peame rohkem harjutamas käima, mis muud. Ma küll pööran ta küljega auto poole, kuid ikkagi hakkab ta hullemat moodi rapsima ja traavima.

Jaanika pani ükspäev pirni: et Bon-ist saab sama hull/kuri loom nagu Beauty'st! Kas tõesti saab? Sest tegelikult on kurjus ju geneetiliselt päritav ja tigedadi loomasid aretuses ei kasutata! Kuid ka Jaanika saab Beautyga hakkama. Asi on vist respekteerimises, et peremeest austab ju igaüks!
Hetkel on Bon võõrutamisel. Vanatädi Audi juures. Loodame, et see võõrutamise asi valutult läheb.

Uskumatu!

2005-12-19T19:25:00.000+02:00

Te ei kujuta ette, kuidas see pärdik on arenenud. Tõelised edusammud.
Tõsi ta on, et tuli varsake(nüüdseks juba nooruk) veidikeseks rahule jätta, et ta seal põllu peal omasoodu saaks areneda.

Jama lugu

2005-11-15T18:15:00.000+02:00

Olen südamest tänulik Sireti pihta ja 100% pettunud Jaanikas!

Bon'i hakati nelja kuuselt võõrutama, no 15 päeva enne tema viie kuuseks saamist. Jah te lugesite õigest nelja kuuselt!!! "Normaalne" ju! Poleks Siret minult küsinud, siis poleks ma seda märganudki. Niimoodi ma usaldan inimest! Ta raius nagu rauda mulle, et ta võõrutab ta kuue kuuselt, aga välja tuli hoopis... väga teistmoodi. Ma arvasin sellepärast, et ta teda korralikult võõrutab, sest mina tahtsin kauem aega hoida mingi 11kuud või nii, aga LOOMULIKULT Jaanik ei taha, et tema peaagu üldse mitte töös olev hobune "läbi tõmmataks" Minu arust me hoiame hobuseid nii hästi, et ei tekiks tal küll mingit läbi tõmmatud effekti. Sest ta saab kaera ja energiat küllaga. Et mitte õelda liiga palju. No, ok suveks võiks võõrutatud olla, sest siis läheb tööks!

Ta oli saanud nädal aega võõrutamist, käis hästi toredalt tädi Audi järgi. Audi muutus kardinaalselt. Liikus oma laminiidist vaevatud jalgadega nii kiiresti ja hoidis varsakest inimeste eest. Kohe näha, et hobune on inimeste käest haiget saanud! Kui boksi sisse vaatasin, siis Audi hoidis peaga Bon'i minuts eemal. Ma olen ju ilgelt paha! No inimene ikka!

Aga nii nädal või üheksa päeva said nad õnnelikku kasuema-tütre mängu mängida.

Üleeile lasime Bon'i ja Beauty kokku. Beauty muutus selliseks ludi-kõrvaks. Ma ise arvasin, et enam ei lase, aga lasi ta ilusti udara juurde ja hoolimata valust imes ka päris pikalt, näkidses seal tissi otsas. Muidu tavaliselt lasi emme tal natukle aega imeda, sest Bon'il on juba pikad ja tugevad hambad :)

Ma võtsin ilgelt suure riski, sest ma ei teadnud ju mitte midagi, kas 9 päeva juba liiga pikk ei ole, et neid enam äkki kokku ei saagi lasta! Aga õnneks läks! Ma ei kujuta ette, mis Jaanika meie omavolitsemisest arvab, päris vihane võib ikka olla!

Märkmed

2005-11-06T18:51:00.000+02:00

Ma ikka loen ja harin ennast hobuse kasvatamise alal.

Alustada esiteks sellest, et ta käib sul rahulikult kõrval. Peatub, kui sina peatud. Liigub, kui sina liigud. pöörab, kui ise pöörad. Ja seda võid teha ka poole aastase varsaga, paar minutit korraga. See tekitab temas austust inimeste vastu ja sellest alguses täiesti piisab.

Kordele - ilma sadulata võid teda korra kuus sinna panna kahe aastasest peale - et ta harjuks. Kuid kui oled eelpool nimetatud tööd teinud korralikult, ei tohiks sellega probleeme olla.

Sadulaga kordetamine peaks algama kolm-neli kuud enne sadulasse panekut ja siis ka vaid kord-kaks nädalas. Alguses 5-10 minutit, tasapisi suurendades aega 20 minutini (mõlemas suunas kokku).

Saksamaal soovitatakse alustada nii, et töösse võetakse hobune oma kolmanda eluaasta sügisel, tehakse temaga pikalt kordetööd, seejärel pannakse kevadel sadulasse ja sõidetakse hobust ainult selleks, et ta harjuks ratsaniku raskusega. Ehk siis ei hoolita sellest, mis kujuga ta on, kas ta on ratsmes jne - oluline on vaid see, et ta harjub ratsaniku kaaluga ning saab selgeks sääre, kaalu ja ratsme lihtsad märguanded - edasi liikumine ja peatamine, muu pole oluline. Seejärel suveks karjamaale ning tõeline töö algab alles neljanda eluaasta sügisel, kus tegeletakse sellega, et saada hobune sirgeks, panna ta tegema lihtsamaid koolisõiduharjutusi (pöörded esi ja tagaotsal sammus, sääre eest astumine) ja hüpatakse madalaid takistusi (kuni meeter).

Bon'i emme käis võistlemas.

2005-11-06T11:31:00.000+02:00

Tegu oli Hiiumaal esmakordse üritusega. Võistlus maneežis. Ehks siis Hiiumaa esimese maneeži avamise avavõistlused. Hästi tuli välja see, et kas hobune on varem seal sõitmas käinud või ei ole. Mõni pealgas uksest sisse tulemist, mõni aga lihtsalt kuskilt praost tulevat valgust.
Kõige naljaks oli avadefilee, mille ajal mängis puhkpill, siis oli näha, kes saab oma hobusega hakkama ja kellel on oma hobusega kindel side.
Meie beauty oli tubli hüppas ta 80cm parkuuri. Teisel suhteliselt kitsal oskeril tuli tõrge. Aga muidu sõitsid puhtalt läbi. Ehks siis lõpetasid nelja karistuspunktiga. See oli Beauty 2. võistlus. Nii, et suhteliselt tubli, sest mõnel kogenenumal läks see veel rohkem metsa.

Pärast läksime Bon'i juurde. Vend oli boksis ja siis sa teda igaltpoolt sügatud ja kratsiutud, kuid ainult keha pealt ja kaelalt ning kõrvade tagant. Nüüd ma olen täiesti kindel, et ta ei karda enam, kui teda päitsetest haarama hakkad.Täiesti ilustai laseb kinni võtta. Aga nii kui sadulavöö koha pealt katsuda üritad nii kohe paneb kas esijalaga või keerab külje ette, et lüüa tagujalaga. isegi siis ei ole nii hull, kui katsud esijalga puhtalt.
Üks loll komme on tal ka. Ma arvan, et see on sellest, et ta on vee väike, aga see ikkagi on. Ta tahab nimelt hammustada. Jubedalt tahab närida. Närimine on vale sõna ta ikka hammustab. Me püüame seda tema küljest välja hajutada, korra isegi tundus, et ta sai aru.
Loodame.

Beauty perenaise sünnipäeva päev.

2005-11-04T16:31:00.000+02:00

Oeh SEE oli kaua aega tagasi, kui ma Bon'i juures käisin. Kuupäeva ei mäleta , aga nädalapäeva mäletan hästi. Niisiis laupäev. Homme lähen, ma luban!
Jube vähe aega on üldse isegi Bon'i peale mõtlemiseks aega. Ma ei saa aru, kuidas need inimesed hakkama saavad, kellel on oma hobune ja kes käivad kooli ning hoolitsevad tema eest kooli kõrvalt. No, need kellel ei ole neid inimesi, kes hoolitseksid nende asemel, kui vahest on suur kontrolltöö või ilms on paha ja kaugele sõita. Hästi tülikas. Aga ÕNNEKS on meil Raimo! Mina ei jõuaks ja ei jõua ju ka. Mis ma siis oleksitan.

Alguses nagu ikka häbelik karumõmm.

Et ta tagasihoidlikkusest lahti saaks pean ma teda natuke "kiusama" ja silitam ja paitama! No kõik e seda tegema, mis talle eriti ei meeldi. Näe emme läheb juba"tööle"! Loodrid me oleme.. shalalalaa!Enam pole üldse hullu. Bon on harjunud jooksma inimese taga ja kõrval-vastavalt olukorrale inimesega koos. Ta jälgib teda ja on üsna arvestav. Ta ei ole mulle ühtegi korda asutunus kanna peale ega teinud katset minust üle joosta. Kuigi ma seda väga kardan ja no selle võrra hoian ennast ka rohkem.
Viimane kord saime isegi jooksma korde otsas. Loomulikult mina jooksin ees ja tema kihutas järgi! Mitte kordel ringis. Ma olin lõpus rohkem väsinud, kui Bon. Aga nii, kui ta ühe ringi ilusti ole ära teinud, siis lasin ta emme juurde! Et mitte liiga üksluseks muutuda.

Mul pole mitte kunagi õigel ajal fotokas käepärast. Kui läksin Bon'i karjamaale kiusama, siis ta tuli minule vasta hambad irevil ja "yee" nägu peas. Umbes, et oi iluspoiss "yee"!!!

Huvitav oleks teada, mida see pidi tähendama?! Kas ta tahtis mängida?Pisikesele meeldibväga, kui teda kõrva tagant sügada. Siis nagu viisakad hobustemaailmas teevad, hakkab tema vastu näkitsema. See ei ole eriti tore. Ja inimestemaailm ei ole ka tore.

Ummipummi

See on seeriast: "Regly proovib Bon'ist toredat pilti teha, aga...""... Raimo saab sellega ilmselgelt palju paremini hakkama!"Ikka veel on vastumeelne temale jalgade ja üldse keha katsumine. Sellel pildi Raimo proovib. Rõhutan sõna proovib teda katsuda, kuid oleks, siis et ainult esijalg käiks, aga et tagajalad liiguvad ka väga kiiresti. No kohe üldse ei tihka teda katsuma!Kõik jutustavad:Bon, Raimo, Jaanika. Ainult Beauty püüab keskenduda tulevasele trennile :)See on jube kuidas ta tahab minu "ruumi" siseneda. Ta ei saa sellest üldse aru, kus on piir. Ise ju talle endale ei meeldi, kui keegi tema omasse siseneb. Loomulikult, kui luba küsida, siis ikka saab, aga muidu kui sa enne märku ei anna, siis sa ei saa sisse. Kuid MINULT ta küll luba ei küsi!Tahtsin teha sellise pildi, kus me seisame temaga kõrvuti, et siis iga trenni ajal teeksime ühe pildi, et näha, kuidas pisike kasvab. See ei tulnud absoluutselt välja. Kord olin mina lähedal, siis oli Bon jälle augus, siis olin mina liiga kaugel jne. See pilt on kõige ideaalsem, mis õnnestus saavutada.

Mida sa seletad! Tee midagi minuga!No vot, ikka veel seletab!No sinna olen ma siis oma pingutustega jõudnud. Täiesti ilusti käib järgi. Jaanika isegi imestas. Kuigi talle eriti ei meeldi mind kiita kõlas see toon, kui ta pidi tõdema, et käibki järgi, kuidagi kiitvalt. Ma olebn uhke! Minu esimene silmaga nähtav muutatus väiksekese juures. Loomulikult traavi näad kohe ei proovinud, tegid väikse tiiru ümber maja.

Kõht täis süüa, et emme trenni ajal ei peaks nälga kannatama. Jube hästi on see asi selgeks õpitud, et kui emmel on sadul seljas, siis tule enne kõht täis süüa, sest pärast ei saa pikka aega midagi vedelat hamba alla.Emme(Beauty)täisvarustuses.Hullunud vanaisa Samurai! Jube kihvt on, kui ta küünitab üle boksi ääre teiste poole, siis ta on nii Bonni moodi, kui too üle boksi ukse püüab piielda.Ja lõpuks mõlisev Hipo Vend, kes nagu alati valvab hobuste talli!

2005-10-15T19:39:00.000+03:00

Jutt, mis pani mind mõtlema.
Rääkisin ühe vana talupidajaga. Küsisin, kas võin oma varsa tema juurde tuua. Rendile. Et siis saaksin tema juures käia iga päev teda nutsutamas ja ei peaks selle jaoks läbima pikka vahemaad.
Tema arvas, et see ei ole hea mõte. Mis mõttes hakkad igapäev tema juures käima? Ja mis nutsutamine? Talle see pähe ei mahtunud. Arvas, et ma tahan teda ära hellitada.
Ära hellitamine pidi olema selline halb asi, et hobune pidi hiljem tahtma sulle pähe astuda. Kasvagu ta alguses ise, siis õpib paremini iseseisvust. Kui võrdne võrdset ei tasu teda võtta, pärast hiljem võid kahetseda. Loom on loom.
Minule see pähe ei mahu, et kuidas ma looma ei võta võrdsena, sest eks ole mina ka ju mingis mõttes loom. Kuid kui ma tahan hobustega tegeleda päris tõsiselt, siis tean, et pean hakkama teistmoodi mõtlema, pean ise ennast maksma panema, loomulikult mitte peksmisega vaid ikka sellega, et mina olen juht ja tema peab alluma.

Viii...

2005-10-09T12:48:00.000+03:00

Eile toimus midagi naljakat. Jaanika andis Bon'ile ussirohtu. Embotape, õuna ja kaneeli maitseline. Toimeaine: pürantelembonaat. Peaks nagu süütu olema oma maitselt. Kusjuures ON, sest ma ise ka maitsesin seda. Maitses nagu hambapasta, mõru küll ei olnud.
See võibolla väikses looma asi, et natuke tuli ikka oma peaga rapsida ja rohtu igalepoole laiali pursitada. Aga lõpuks sai ikka antud. Jalad võttis värisema päris pikaks ajaks. Bon'il.

Siis...

...läksime jooksma. Või ärme nüüd liialda ka. Õppisime inimeseda arvestama. Käisime jalutamas. Kuigi ta tahtis väga minust mööda joosta ja pikalt eest traavida. Kuid lõpuks saime kokkuleppele, et kõnnime minu selja taga ja mina omaltpoolt kõnnin kiiremini. Nii on ju huvitavam! Päris hästi saame juba päitsest ja sellel avalduvast pingest aru. Kõndimine tuleb suurepäraselt välja. Eriti kui on veel huvitav ümbrus ka. Aga inimese järgi jooksmist peame veel harjutama. Alguses tundus, et tuli välja, kuid ei! Harjutasin kodu poole jooksmisega, see küll teda jooksma ei ahvatlenud. Natuke maja ümber jooksime ja nii kui ta oli ilusti ära jooksnud lasin ta oma seltsimeeste juurde.

Miks ma seda järgi kõndimist harjutan? Sellepärast, et Jaanika saaks Bon-Bon'iga koos kõndimas käia. Sõitmas. Et võtab ta kordel kaasa. Ühekorra proovisid, kuid see neil küll välja ei tulnud. Nii oleks neile mõlemale parem, eriti Bon'ile!

Äkki on vahe, kas ta kõnnib inimese või emme järgi? Kuid loogiline ju oleks, et emme järgi tahaks ta rohkem joosta, kui inimese! Kuid antud hetk on näidanud, et inimese järgi tahab ta rohkem joosta.

Bon piilub õhtal oma boksist.

ÕnneLik

2005-09-25T01:22:00.000+03:00

Nii me alustame oma tänast so called treeningut. Bon alustap' Peaaegu emme külje all. Palun pöörake tähelepanu Beauty pindedele, mis on eriti mõnusat värvi. Ulme pilt on.

Ja niimoodi siis me süütut kaamerameest "ründamegi". Hirmust ei ole enam märkigi. Tahaks sin natukene hambaga katsuda, nii moe pärast!?!! Eriti nunnu kaku nägu. Vaata, et peaagu armastuski! Eks ole nunnu, see beebi-leiva-norimis-nägu? Vaikselt katsetame fookusest välja hüppamist. Ja siis võiks sa natuke leiba mulle ka anda. Nii häbelik. Ei saa aru, mis ta selle kobakaga minu poole sihib??!! Äkki prooviks mingit teist poosi või peaks äkki jooksu panema,kuidagi kauaks olengi ühe koha peale seisma jäänud. Ja leiba ta ka mulle ei kavatse anda.Mm... päike. Veel teda natukene jagub sügisesse. Vananaiste sügisesse. Natuke peab ju tormakalt kaadrissse ka jooksma, et jätta hullumeelse mulje. Aga peaasi, et oleks emme külje all. Emme on väga lontu näoga, sest tema peal katsetatakse täiesti uut tehnikat.

Siin me olemegi. Võistleme. Päikesega. Ja ültse ei karda. Ja tõesti-tõesti. Endalegi üllatuseks, ma ei tee selle mitte-kartmisega kohe ültse nalja. Ta ei kardagi!! Ei käes tõstmist ega midagi. Ma ei ole kõigest nädal aega käinud ja juba on selline limpskeel valmis, et vähe pole.

Et üks nädal aega võib väiksekest nii kardinaalselt muuta! Ma nüüd isegi ei pea teda enam nii lootusetuks juhtumiks. Jah ja leivamaiaks on ka kurask läinud, muidu ennam hamba otsaga natuke katsus, aga mitte pelju. Nüüd on väha ülekäte läinud.
Eks ma enamuse taltsutamist võlgenengi kartmatule-Raimole, kes teda karjamaal ja tallis ikka viitsib nutsutamas käia. Ja tundub, et tänu temale hakkab see kindel inimese kuju Bon'i jaoks ähmastuma, et u. nii kas ma nüüd pidin teda kartma või oli ta see kes mulle leiba andis/patsutas.
Kas ta oleks varem endaga nii lastnud teha? I don't think so! Ju ma siis ikka ei tekitanud talle nii jäävaid traumasid seoses inimestega. Nii hea on vaadata kahte üksteist usaldavat loomakest.

Üldiselt ma tegin täna kõik nii nagu mulle soovitati. Sügasin sabaalust(see talle väga meeldis, oleks peaagu pikali mõnust kukkunud), kõndisime emme järgi, natuke läks asi metsikuks kätte, kui me kraavist üles tulime, kuid tundus, et see ei traumeerinud teda eriti, sest ta oli hiljem teist korda sama nippi nõus tegema. Ja ültse olid tal päitsed peas max. 10 minutit, kuigi ma natuke selle aja pikkuses kahtlen, sest see oli nii natust aega vaata, et lühemgi veel. Aga emme sabas kõndides mulle tundus, et ta saab aru mida ta tegema peab.

Ja siis me natuke peame ka kiusama, kuigi silmanurgast on näha, et see pildistamine ei istu talle kohe ültse. Ma kardaks ka, kui mingi Mr. Vari meist pilti üritab teha! Teeme natuke kaameli nägu. Ja näitame, kuidas mingi geenius on meile päitsed osanud pähe panna! Vunts on ka üsna maaliline.Beibetseme janäitame, milline si**käkk me oleme. Harjamiseks polndu ju aega! Kohe üldse polnud ju! Et mitte õelda, et laiskus majas ei olnud. Siis PEAB ära näitama, kui katki me pea pealt oleme. Sest okastraat ongi ju selle jaoks, et sealt alt läbi ronida ja aiamaa on selleks, et seal kaalikaid nosida ja elektripael on selleks olemas, et teda mitu korda ümber kaela pöörata. See pilt on u. sellise näoga, et "Mõtlen sinust!" Täielik poose!Raske töö oli. Kõht läks nii tühjaks. Õnneks on emme kohe käepärast võtta. Emme ei sõida meil kaugel-kaugel, emme on alati meie juures.

Nii kui vabadus maja on siis peab otsejoones minema emme juurde, ükskõik, kas emps teeb tööd võib magab. Ükskõik, kas korde jääb ette või ei jää ja kui jääb, siis astun talle peale ja tirin endaga kaasa!

Ei saa ju muud moodi peab kituma minema, mis pahad inimesed temaga tegid. Minu jaoks tuli see pilt selline eriti inimlik. Nagu Beauty lohutaks Bon'i, et pole midagi, et see käibki ju nii ja on kahjuks paratamatus.

Ja siis kiusaks veel natuke aega Jaanikat.

Lõpp-hea, kõik hea. Vasakult: Minze, Hipo Vend, Sämmu, Audi, Raimo ja Bon kallistatavana.

MadnesS

2005-09-08T20:23:00.000+03:00

Tänane päeva mure on, et need va probleemid ja mida rohkem ma tegelen seda hullemad need tunduvad.

1. Käe tõstmine hirmutab teda endiselt, kuigi ma olen tema juuresolekul vähemalt tuhat korda tõstnud kätt ja sellega mitte midagi teinud.

2. Sellest käe probleemist tuleneb ka üks jama. Nimelt ei pääse ma tema näo ega kaela juurde. Kuid kuidas ma siis hobus kiidan, sõbralik patsutud oleks parim ju?! Ning päitsete pähe panek on rohkem, kui võimatu. Tükk aega ajad teda taga ja siis haarad kõvasti kaelast.
No, aga kui ma olen juba kontakti saanud tema ja oma käe vahel luua, siis ta ei pelga midagi vaid naudib seda.

3. Ta ei lase endal jalgu võtta ega isegi katsuda. Nii kui katsun nii kohe virutab jalaga. Kusjuures ma ei katsu jalga vaid kõhu alust ja seda ka vaevalt! Jalga on nagu vindiga: virutamiseks loodud! Hammustab ka, ilgelt pikad hambad tunduvad siis mulle!
Täna katsusin teda steki otsaga. No nii paanikasse läheb, et see ei tundu normaalne. Jällegi keegi ei ole talle liiga teinud.

Kuid täna ta jooksis ja käis minu järgi. Uudishimu, sest muidu ta ei saa ju vabalt õue nurkasid nuuskida. Ma arvan, et ta hakkab taipama juba sellest päitse survest, kuig rahmib ta väga,kui koostöö temaga on täiesti võimalik!

| OHKAMINE |

2005-09-07T21:08:00.000+03:00

On alanud uus aeg. Millel nimeks "Mina ja gümnaasium" Aga mitte see pole asi, millest ma rääkida tahaks!

Sain aega üle pika aja tegeleda Bon'iga.
Kaks nädalat ei olnud vennikest näinud ja juba niii suur!! Enam ei ole titast jälgegi. Tagajalad nagu hobusel ja loomulikult ka tegu ja nägu natuke suurema omad ;)
Vaatasin vanasid pilte (sündimise päeva) ja no nii naljakas, et naera ribadeks, milline ta oli!

Vähe olen käinud teda karjamaal "kiusamas"! Kivid ainult minu kapsaaeda!
Üsna raske on see väikese kartliku hobusega tegelemine, kui ema on tige ja ründab(karja juhiks tõusmisega on too ülbiku pisik kallale tulnud) karjamaal nii, et kinni võtmine on väga-väga raske, sellepärast:

tuleb kasutada varianti, kus Raimo tegeledes Beautyga(kabjad,ratsutamine jne) tallis meelitab Bon'i boksi. Seal paneme pähe päitsed ja siis on juba kergem. Varsti ei julge ta boksi minnagi ;) Bon on nii naljakas, kui ta pea lattri ukse peale toetub ja silmad köördi ajab.

Loodab, et oma keharaskusega/jõuga murrab läbi ukse emme juurde! Aga nii see ei ole algab tugev trenn saavutamaks kontaktiloomisetahet.Oi, kui vahva! Hetkel on kõik parimas korras, sest minu silmapiiril on emme, kes aitab unustada, et pea küljes on midagi eriti häirivat ja ega need inimesed ka eriti mulle ei meeldi, kuid nii kaua, kui emme on siin ei ole hullu!Bon-Bon'i pelgab kõige rohkem, kui inimene lihtsalt tõstab käe. Ei vehi ega tee midagi, lihtalt tõstab. Tundub tühine asi, kuid väikese hobuse hirm on suur. Täielik paanika valitseb sellel ajal korde otsas!

Kui peaga mõelda, siis võib seda põhjustada see,et keegi on teda kunagi löönud. Kuid see ei saa olla tõsi, sest ei olem ju löönud. Ta on liiga heas keskkonnas üles kasvanud. Ma ei oska õelda ühegi inimese nime, kes oleks võimeline teda lööma. Ja see on puht füüsiliselt ka võimatu, sest ta ei lase inimest endale lähedalegi.
Miks peakski lööma väikest varssa?
Aga peljanud on ta seda juba algusest peale. Pelgab ta ka näo katsumist.
Nii ma siis püüan kätt tõsta võimalikult sageli ja teda samal ajal rahustada ja ka tõstetud käega teda silistada/patsutada. Ma ei suuda välja mõelda, mida veel teha, et ta rahuneks! Eks pika aja peale lõpuks harjuba ja saab aru, et miagi hullu pole ei inimeses ega ka käe tõstmisel. Ja mõnus on ju kui su nägu silitatakse!Vaadake milline hirm ja vastumeelsus!
Eks omajagu ole ka lapselikku jonni(ma tean, et hobust ei saa võrrelda inimesega, kuid mina eelistan inimesi võõrelda loomadega, sest me olema ja jääme inimeseLOOMADEKS) ja mitte oskamist.

Samal ajal, kui meie "trenni" tegime otsustasid vanemad loomad targasti eemale hoida. Ja toimus üsna kirev seltsielu:
toimus niisama üksteisega "hängimine"(Audi)...

... piiramatutes kogustes absoluutselt kõige õgestamine(Beauty) ... ... väike naiste piilumine(Samurai e. Sämmu e. Sämpson) ja ... ... aga oli ka väikseks fotosesiooniks, peaosades Beauty ja Raimo... Muidugi ei saa me üle ega ümber(Hipo Vend) lihtsalt niisama lebotamisest ja nätsutamisest(mäletsemine)! Lõpuks läbi nagu "läti latid"! Jonnimine on päris väsitav. Nii minu, kui Bon'i jaoks! Ja vahest on leppimine ja järeleandmine parim tee. Väike ära ostmine. Mis ei õnnestunud, sest see õun oli tõeliselt vastik! Kui proovida tasub alati. Mina, Mudi ja Raimo kets.Ega vist muud moodi ei saakski, kui säilitades positiivsuse. Isegi siis kui loom on tahtnud sind kolm korda jalaga lüüa, sest sa julged tema kõhtu katsuda. Ja ka siis, kui jalgade võtmine tundub rohkem, kui lootusetu, sest ta ei lase oma jalgasid isegi puutuda.
Looma peab mõistama ja tema käitumisest aru saama. Tegelikult on ju kõik see on tema jaoks väga vastik ja üli-vastumeelne, sest kes vabadest olenditest tahaks, kellegile alluda. Eriti veel loom, kes on kunagi vabana ringi jooksnud ja see instinkt on temas veel säilinud. See võtab aega. Inimene tahab kõike ja kohe, kuid loomadega ei saa nii!!

Bon on maailma parim fotomodell! Sai fotoaparaadi kartusest üle. Natuke ei meeldinud ka! Armas tegelane ;) Uudishimu säilus kuni lõpuni, aga julgusest jäi puudu!Vabadus versus segadus! Emme, mina ja vanatädi Audi!

Esimesed sammud täiuslikkuse poole!

2005-07-07T01:01:00.000+03:00

Täna oli siis mul lõpuks aega teha tutvust oma mära preili Bon-Boniga. Ma tean, et see on häbitult hiline aeg alustada inimesega-harjumise treeninguid, kuid parem nüüd kui mitte kunagi.

Täna oli meeldiv tapvalt kuumutav päike ja lehma suurused parmud, kes ei peljanud lõunasöögiks endale lubada ühte magusat inimese portsjoni.

Sellega ma tahan õelda, et mul oli üks kuradime tore pärastlõuna hobuste seltsis. Ja seda mitte jutumärkides.

Kuna see oli minu esimene harjutustund, siis püüdsin vähem pealetükkiv olla, sest nii varsal, kui eriti ta emal oli vaja harjuda minu, kui mitte-ohuga.

Enamus aega pidin ma nautima sellist vatepilti. Bon on meil väga memmekas tütarlaps. Nii, kui midagi teistsugust toimub, siis kohe jookseme emme saba alla peitu, kuid...

... vahest sai uudishimu hirmus jagu ja siis piilusime emme saba tagant ja lubasime mind natuke lähemale, kui tavaliselt. Vahest sai isegi nina peale pai teha ;)

Ja lõpuks tuli ta mulle nii lähedale ja näksis mind põlvest :) See tegevus oli minu päeva tipphetk. Kuulutasin selle päeva õnnestunuks ja jätsin väiksekese puhkama.
Ei tahtnud, et ema muutuks väga närviliseks. Ise ka ei taha, et sinu lapse und segataks ju!

2005-07-04T13:15:00.000+03:00

See koht hakkab jutustama väikese hobuse Bon-Bon'i tegemistest.

Bon-Bon on mära tüdruk, kes sündis 10. juulil vastu 11. Huvitav küll kummal päeval me sünnipäeva peaksime pidama hakkama ;) ?
Bon'i ema on Beauty (ameerika traavli ja eestlase ristand) ja isa Double Win ehk Vinni (ameerika traavli ja vene traavli ristand). Sellest võime järeldada, et Bon'is on tugevad traavlilised kalduvused ja natuke ka eestlase jonnakust. Loodame.
Bon'i iseloom on veel kujunemisel, kuid seda ma teile ütlen, et ta omab kahte kõige vastandlikumat iseloomujoont. Need on pelglikkus ja uudishimulikkus.